Namiibia näitab punast nahka ja düünide kumerusi

Tellijale
avatud

Himba naine tegi Andresele oma punase saviga kaunistava võide. 

FOTO: Aive Hiiepuu

Namiibia pealinna Windhoeki lähistel asuvas lennujaamas maandume hommikul kella kümne paiku. Namiibia on Eestiga samas ajavööndis. Hea seegi. Pärast pikka ja väsitavat lennureisi, mis kulges läbi Amsterdami ja Angola pealinna Luanda, ei pea nüüd vähemalt ajavahe käes kannatama.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Pealinn ise asub 50 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Nii et pisut alla tunni sõitu ja olemegi kohal. Linn on nüüdisaegne, puhas, mitte väga tormakas ja üldse mitte aafrikalik. Tänavad on nimetatud enamjaolt suurte Namiibia ja naaberriikide liidrite järgi, sekka ka mõni endisest koloniaalperioodist pärinev nimi nagu Beethoven, Einstein ja paljud teised Saksa suurmehed.

Sõidame otse kokkulepitud autorenti ja seal kulub tubli neli tundi. Aga auto on igati aus Toyota Land Cruiser. Autorendi omanik, saksa päritolu, aga ennast uhkusega namiiblaseks nimetav Morten tundub olevat naljamees. Ennetades meie eelarvamusi Aafrika suhtes, rõhutab ta korduvalt: Namiibia on väga eriline Aafrika riik, see ei ole mingi ligadi-logadi Kreeka või Itaalia. Iga meie suurema üllatuse, emotsiooni või tormaka küsimuse peale tõmbab ta silmad kavalalt kissi ja muheleb: piano-piano. Kui lõpuks autorooli istume ja parempoolset rooli nähes mõtlikuks jääme, rõhutab Morten: right side tähendab ju õige pool, rool on meil õigel poolel.

Tagasi üles