Koolitaja Kaido Pajumaa arutleb isikliku arengu portaalis sisekosmos.ee selle üle, kas jumal on olemas ning milliseid tõendeid meil tema eksistentsi või väljamõeldise kohta on.
Kas jumal on olemas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned päevad tagasi sattusin kuulama üht hommikuprogrammi, kus oli külaliseks Mihkel Raud. Nagu seal programmis tavaks, esitati ka temale kümme küsimust, millele vastamisega ükski arvuti hakkama saanud ei ole. Üheks küsimuseks oli «Kas jumal on olemas?». Kui kõikidele teistele sarnastele küsimustele vastas Raud arutledes, siis sellele vastas ta resoluutselt ja kiiresti «Ei ole». See pani mind mõtlema.
Tõendid selle kohta, et jumalat ei ole olemas
Kõik inimesed on usklikud. Mõned meist usuvad sellesse, et jumal on olemas. Mõned sellesse, et jumalat ei ole olemas. Mõlemal juhul on inimene usklik, uskudes millessegi, mida ei saa ümber lükata ega ka tõestada.
Umbes 500 aastat tagasi olid teadlased hädas. Võib öelda, et isegi mures. Nimelt oli kirikuvõim Giordano Bruno juba tuleriidale saatnud, sest see kinnitas Koperniku väiteid selle kohta, et Päike on universumi keskpunkt, mitte aga Maa. Sama olid nad valmis tegema ka kõikide teiste teadlastega, kes ketserlikult kiriku seniseid seisukohti kangutada püüdsid.
Lahenduse antud olukorrale pakkus välja Rene' Descartes, kes tegi kirikumeestele ettepaneku: «Jagame maailma ära. Las meie, teadlased, tegeleme nende asjadega, mida on võimalik mõõta ja tõestada. Selle nimetame teaduseks. Kõik see, aga mis puudutab jumalat, ja mida ei ole võimalik mõõta ning tõestada, jääb teie, kirikumeeste, pärusmaaks. Selle nimetame vaimsuseks».
See oli hetk, mil löödi lõhe vaimse ja materiaalse maailma vahele. Paradoksaalne siinjuures on aga see, et nii Descartes kui ka teised selle aja teadlased olid ise väga vaimsed ja jumalakartlikud mehed. Nende teadustöö ei tuginenud väitel, et jumalat ei ole olemas, vaid eesmärk oli teadust edasi arendada.
Sellest ajast alates on seda lõhet meis kinnistatud. Ka täna on valdav arvamus, et kuna vaimseid protsesse ei saa peavoolu teaduse poolt kinnitada, ei ole seda ka olemas. Siiski on põnev see, et eesliini teadus on juba viimased sada aastat paljuski läbi kvantfüüsika teinud avastusi, mida Newtoni füüsika ja traditsiooniline teadus kinnitada ei suuda. Ning kuni seda ei juhtu, nimetatakse seda pseudoteaduslikuks avastusteks.
Seega võib väita küll, et tõendeid selle kohta, et jumalat ei ole olemas, on küllaga. Mitte keegi ei saa väita isegi seda, et kvantfüüsika, lugematu hulk kehaväliseid kogemusi, energeetiline tervenemine ja tervendamine, kaugnägemine, telepaatiline suhtlemine ja veel palju palju muid sarnaseid kogemusi kinnitaksid kuidagi jumala olemasolu. Faktid jumala olemasolu kohta puuduvad.
Tõendid selle kohta, et jumal on olemas
Ma kirjutasin küll selle alapealkirja ära, aga ma ei ole veel kindel, mida ma siia nüüd kirjutama hakkan. Missugused on faktid selle kohta, et jumal on olemas? Eelmises lõigus ma jõudsin ju selleni, et faktid puuduvad.
Ma usun, et kõige suurem jumalaga seotud väärarusaam tuleneb jumala isikustamisest. Kui jumalast räägitakse, siis sageli kujutatakse teda kui suurt halli habemega vanameest, kes istub pilvepiiril ja muudkui karistab ning jagab käske. Paljudki religioonid soovitavad meil ju olla jumalakartlikud - me peame talle kuuletuma, sest vastasel juhul saadab meid häda ja viletsus.
Selline lähenemine hirmutab mind ennastki. Kui keegi samastab jumala olemasolu sellise taadiga, võiksin ma küll oma sisetunnetuse baasil väita, et jah, jumalat ei ole olemas. See aga ei välista tunnistamast, et meist - inimestest - kõrgemad jõud eksisteeriksid. Ka seda ei saa keegi kuidagi faktiliselt tõestada, aga seda on võimalik vaatluse ning tunnetuse kaudu kogeda.
Just vaatlus oli meetod, millega tegelesid taoistid Hiinas. Nad nimetasid kogu eksistentsi taoks. Nad ei püüa seda kuidagi seletada, sest tao on seletamatu. Nad väitsid, et inimese mõistus ei ole piisav, et ära defineerida taod. Asjad juhtuvad, kuid meiepoolne nende nähtuste mõtestamine ja nende põhjal järelduste tegemine on sageli ennatlik ja tihtipeale vale. Seetõttu ei püüdnud Targad seda ka teha.
Umbes samade järeldusteni on tänaseks jõudnud ka kvantfüüsikud, kirjeldades meie maailma kõige fundamentaalsemat tasandit - nullpunktivälja - kui midagi, mis on tegelikult kirjeldamatu. Kui materiaalsel tasandil - ehk siis njuutonlikul tasandil - on kõik määratletav, siis kvanttasandil on kogu maailm vaid tõenäosuslik.
Asjad juhtuvad, kuid mitte korrapäraselt. Kõik on suures potentsiaalses kvantolekus, milles eksisteerib tõenäosus materialiseerumiseks mingil viisil, kuid lõplik materialiseerumise viis ei ole täpselt ette ennustatav.
Taoistid nimetavad taod mõnikord ka jumalaks. Sama on teinud ka kvantfüüsikud, väites, et allpool materiaalset maailma eksisteerib tänapäeva tehnoloogiaga mõõdetav teadvuse väli, millest kogu meie maailm ilmneb - inimesed, asjad, nähtused. Kõik on seal olemas. Küll tavasilmale mittenähtavas olekus, kuid laiendades oma tavasilmade nägemissuutlikkust mikroskoobiga, siseneme maailma, mis on segi pööranud paljude teadlaste maailmapildi.
Kas jumal on siis olemas või mitte?
See on täiesti mõttetu küsimus. Mis tähtsust sel on? Mulle meeldib Buddha vastus oma õpilastele: «Jah, jumalad on olemas, aga nendel on omad probleemid. Teie tegelege oma probleemidega».
Ei ole mingit vahet, kas Mihkel Raud oleks sellele küsimusele jaatavalt või eitavalt vastanud, sest see ei aitaks tal mitte mingil viisil paremaks inimeseks saada. Paremaks inimeseks saamine toimub ainult heade mõtete, heade sõnade ja heade tegude kaudu. Selleks, et hästi mõelda, rääkida ning tegutseda, ei ole vaja jumalat karta, ega teda ka jumaldada.
Me ei tea, kas ta on olemas või mitte - see on iga inimese individuaalne usk. Usk, mis kannab teda edasi, ja usk, mis võib ühel hetkel muutuda. Praktika näitab, et isegi Mihkel Rauad pööravad elu kõige raskematel hetkedel pilgu kõrgemate jõudude poole ning paluvad sealt abi.
Kui abi mingil viisil peakski saabuma, kategoriseeritakse see siiski aga juhuslikuks kogemuseks, millel puudub igasugune seoses mõni aeg tagasi esitatud palvele. Kuid seda vaid seni, kuni tao meid oma järjekordse vingerpussiga üllatada otsustab. Miks ta seda teeb? Ehk teebki selleks, et me lõpuks taipaksime ...