João Lopes Marques: alternatiivne jõulumenüü

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Jõulud on minu jaoks müsteerium – ja ma ei pea silmas mitte Päästja sünnilugu. Andestust. Minu jaoks on mõistatus, et sündmus, mida mäletan lapsepõlvest lummava ja maagilisena, on tänapäeval niivõrd igav.
 

Ja öelda «igav» on veel selgelt leebe. Haledalt igav. Ääretult igav. Üliigav.

Väljakannatamatult igav.

Valetaksin, kui ütleksin, et ma ei tunne vähimatki härdustunnet aastaajale omastest õdusatest hetkedest, eriti kui näiteks, konjakiklaas käes, kamina ees peesitan. Kuid see ei korva ülejäänut. Ehk lühidalt: jõulud on kompromissides kahetsusväärselt palju kaotanud. Hullem veel. Kuhu on jäänud tõsiseltvõetavad laiad räitsakad?

Vastutustundliku kohusetruu inimese jaoks pole jõulud muu kui järjekordne koorem. Vältimatu stressiallikas. Konsumerismi paradigma. Võltsi oikumenismi sisutühi praktika. Katse, nagu paljud teised, saada andeks ülejäänud üksteist individualistlikult ja isekalt elatud kuud.

Ladinlasest paganana – aga võite mind vabalt ka matsiks nimetada – olen viimased kümme aastat üritanud välja arendada strateegiad jõulumasendusega võitlemiseks. Iga-aastane väljakutse, mille tulemuseks on mul jagada müriaad meeleheitlikke katsetusi:

  • ükskord põgenesin Marrakechi viietärnihotelli, mille aatrium, nagu selgus, oli täis õlevihte, kaamleid ja mini-Jeesukesi;
  • kaks aastat tagasi varjusin oma Tallinna korterisse, kuid sattusin telesaadete ja reklaamide raju alla ilma vähemagi võimaluseta jõuluvana ho-hootamisest pääseda;
  • otsustasin kunagi, et jõulukinke ma enam ei tee, kuid sulan alati ja tunnen ennast halva inimesena, kui mõni sõber või sugulane mind kingiga üllatab;
  • kui siis teengi oma noortele sugulastele või ristipojale sümboolse kingi, ignoreeritakse mind kogu ülejäänud õhtu, sest minu kink oli teiste omadega võrreldes liiga odav;
  • oma lemmiklokaalides käies – kui nad just mõneks järjekordseks organisatsiooni jõulupoeks reserveeritud pole – olen ma sunnitud kuulama tülgastavaid «Jingle Bells» kavereid;
  • ka põgenemistee väljapoole on ära lõigatud, sest jõuluhooaja lennuhinnad on kolm korda kõrgemad kui muul ajal;
  • poen peitu. Aga ka siis langen ma vähemalt virtuaalse rünnaku ohvriks ja olen sunnitud taluma nõmedaid kiiruga ära tehtud kujunduse ja imalate stamplausetega spämm-meile;
  • kui mul on õnnestunud teha endale jõuluvaba päevamarsruut, põrkun vähemalt Rimi kassas jõuluvana mütsikesega «ehitud» kassiiri otsa.

Tunnistan, et Raekoja platsi jõuluturg on üks ilusamaid Euroopas – kui vaid jõulupuu püsti püsib. Ja et lapsena unistasin ma sellest ajast terve aasta. Ning et kaupmeestele on jõuluhullus ellujäämiseks hädavajalik. Et mu raamatuid ostetakse detsembris võrreldes ülejäänud aasta 334 päevaga kaks korda rohkem.

Ma saan aru, et ma kuulun siinkohal uhkesse vähemusse. Kuid kaasaja jõulud on ületanud piiri, kust tagasiteed ei ole. Linnaelu stressi, kapitalistliku ahnuse ja Coca-Cola tehislikkuse kokteil on selle ära solkinud.

Nii et päeval, mil mu tütar Agnes palub mul osta hirmkalli playstation’i või Hellio Kitty käekoti, nagu on tema klassikaaslastel, on minu perel aeg Paapua Uus-Guineasse kolida. Olgu, võib-olla siiski mõnele teisele saarele, kus pole nii palju kannibale…

Nüüd, kus olen teile ausalt oma seisukohad avaldanud - ja ma tänan teid neid austamast –, on aeg kergendatult jagada teiega minu «rõõmsate jõulude kümmet käsku». Ei tasu veel liiga optimistlikuks muutuda, paraku nad igaühele ei passi:

1) Olgu detsember sinu iga-aastane paastukuu ja teata nii ka teistele. Kui vaja, organiseeri jaanuarikuusse mõnus laadiv rannapuhkus kuhugi lõunapoolkerale. See päästab sind liigsetest maiustustest, rasvastest toitudest, alkoholiga liialdamisest ja ainevahetushäiretest.

2) Märka jõulude burleskset poolt. Paar näidet: kas sa teadsid, et agressiivne jõulumaania sai alguse USAs Suure depressiooni ajal (1929-1940), et tarbimist ergutada ja kasumeid kasvatada? Ja kas oled kuulnud skandaalidest Hispaanias ja Madalmaades, sest Balthasar (üks kolmest kuningast) ja mustad Pietid (jõuluvana abilised) polegi pärit Aafrikast?

3) Vii oma vanaema täiesti teistsugusesse keskkonda. Kerge bossanova muusikaga rannapeole. Kasiinolokaali galale. Tivoli-taolisesse lunaparki. Postmodernsele teatrietendusele. Õhtusöögile peenes restoranis. Too tema ellu värvi. Murra tema argielu rutiini ja vii ta eemale muremõtetest ja kurbadest mälestustest, nagu lähedaste kaotus.

4) Käi iga päev ujumas: vesi on teine ökosüsteem ja ujulates on tugev valgustus – täiuslik koht aastaajale omase afektiivsete häirete vastu võitlemiseks. Ennast tasub poputada ka hea saunaga. Higistamine mõjub hästi, nagu ka irdumine internetist, plastmassist rahast ja mobiiltelefonisidest.

5) Šokeeri inimesi julgete karikatuuridete kinkidega. Kui sul on raha üle, telli kümmekond Hiinas tehtud plastmasspüstolit ja sama palju vale-Barbie’sid.

6) Mine Depeche Mode’i baari vanalinnas, maskeerituna Jeesuseks. Suudle teele jäävate inimeste palgeid, paku neile kodus küpsetatud saiakesi ja laula neile laulu «Personal Jesus». Seejärel kallista neid soojalt ja suru neil siira vendluse märgiks kätt. Selline on tõeline ja vabalt jagatav armastus.

7) Võtke sõpradega ette tuur parimates India, Türgi, Hiina, Tai ja Vietnami restoranides Tallinnas. Tehke endale siin Eestis mõnus eksootikamull. Koju jõudes meelita oma partner jõuluaja lõpuni kestvale tantraseksisessioonile.

8) Teeskle, et sa lükkad jõulud mõjuvatel põhjustel edasi. Kuidas seda teha? Teata oma tutvusringkonnale, et tähistad nüüd jõule 24. veebruaril, sest Steve Jobs oli Uus Jeesus. Usu mind, sa veel üllatud, nähes, kui paljud inimesed sinu otsust aktsepteerivad.

Näed siis? Mul on see võtnud küll peaaegu neli aastakümmet aega, aga ma usun, et vähemalt nüüd on mul jõuluvana viimaks taltsutatud. Ja mis veel tähtsam: patust puhtana. Häid jõule, igatahes!

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja vastilmunud «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Teve Floren
 

Tagasi üles