Psühholoog Karmen Palts: miks me ootame puhkust?

Foto: Christinas Clinic

Keegi meist ei sea kahtluse alla puhkuse vajalikkust – me ootame seda ja kui hästi läheb (loe: kui teadlikult tegutseme), siis ka naudime seda. Me kehad vajavad seda, et tugevdada oma immuunsust ja tugevdada ka vaimu. Seega teame, et ootame oma puhkust ja ütleme, et «tahame puhata». Aga miks? Selgitab Christinas Clinicu psühholoog-nõustaja Karmen Palts.

Ehk sellepärast, et puhkusega muutub päeva-nädala rutiin. Või sellepärast, et saab lõpuks teha ära «kõik selle, mida tööpäevadel ei jõua». Ei ole olemas õiget ega valet vastust küsimusele, mida puhkusel peab tegema, peale ühe – puhkama peab. Ja igaüks meist teeb seda erinevalt, omamoodi.

Puhkama peab sellepärast, et oleme väsinud, ka sellepärast, et mõnikord võivad tööga seotud närvipinged ja kaasnev rutiin muuta meid ärevaks ja isegi depressiivseks, üdini väsinuks. Võib küsida kas suurt väsimust (mis vahel ka ületöötamise nime kannab) esineb vaid tippjuhtidel ja väga-väga suure vastutusalaga tööd tegevatel inimestel. See ei ole nii, sest inimestena oleme me erinevad ja ka meie pingetaluvus  ning  oskus oma emotsionaalset seisundit märgata on meil erinev. «Ületöötada» võib õpetaja või arst või klienditeenindaja või bussijuht või ka lapsevanem või koolilaps. «Ületöötamine» ei sõltu niivõrd ametist, mida peetakse, vaid inimese eripärast, tema närvisüsteemist ja pingetaluvusest. Loomulikult ka oskusest oma keha märguandeid märgata.

Südamearst dr. Viigimaa on öelnud, et pikaajaline stress laastab kõvasti tervist ja just seetõttu on oluline, et kõik organid ja koed saaksid puhkust.

Väsimuse nähud – südamepekslemisehood, vererõhu probleemid, valud südame piirkonnas –  on midagi, mida me endi puhul «ehk märkame». Märkame ka seda, et enam «ei viitsi» sõbraga suhelda ja näitusele minna, koeraga jalutada või raamatut lugeda – ütleme, et oleme väsinud.

Mõnikord öeldakse, et vaimse töö tegija vajab pigem aktiivset puhkust (ja vastupidi), kuid oluline on ikkagi inimese individuaalne eripära – näiteks pideva ja pingelise vaimse töö tegija võib samuti soovida kuhugi loodusesse eralduda, rahulikult puhata, lugeda ja päikest nautida.

Samas igapäev füüsilist tööd tegev inimene võib unistada puhkusest, kus saab jätkuvalt tegelda füüsilist pingutust nõudvate tegevustega, olgu selleks siis näiteks rattasõit, jooksmisega või hoopis mõni ehitusega seotud töö.

Üks on kindel – meil kõigil on vahel vaja puhkust, kus süda ja veresooned saaksid samuti puhata, ehk siis «lihtsalt olla». Me kõik vajame puhkust, et taastada oma jõud ja tahe, vajame puhkust näiteks ka selleks, et taastada oma neuromediaatorite tase. Puhkus on oluline, et suudaksime jälle erinevate (ja mõnikord meile mitte väga hästi sobivate) inimtüüpidega suhelda, kui töö seda nõuab.

Tähtis on ka see, et puhkus annaks võimaluse pisutki suuremateks unetundideks.

Millest sõltub kas oleme puhkuse lõppedes puhanud ja valmis jällegi maksimumi oma tööle panustama?

Ehk ennekõike meist endist – võibolla tuleks nüüd mõelda, et puhkus kui selline ongi me kehale vajalik, ennekõike taastumiseks ja uue energia hankimiseks. Vajalik kindlasti ka oma emotsionaalse seisundi tasakaalustamiseks ja uute mõtete kogumiseks.

Milline võiks olla puhkus, mida me keha ja vaim vajab? Või küsime pigem nii, millist puhkust me ei tohiks endale anda?  Vastus on lihtne – mitte midagi sellist, kus puhkuse lõppedes jõuab kohale mõte ja arusaam – ma olen nii väsinud (olgu siis füüsiliselt või emotsionaalselt).