Maailmaränduri päevik: viimased päevad Peruus ehk kõik, mis juhtuda sai, ka juhtus

Boliivia piiri ääres.

FOTO: Risto Prii

Lõpuks silmasin aga eemal väikseid mahajäetud hütte, mis sobisid öö veetmiseks ideaalselt. Okastraat ja kõrged müürid meenutasid küll natuke vanglat, aga ehk hoiabki zombid ja muud elukad paremini eemal, muljetab maailmarändur Risto Prii. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Päikse tõustes oli ka mul aeg liikuma hakata. Korjasin oma kodinad kokku ja kiire hommikusöök ning sõidus ma jälle olingi. Hommikul vara on tavaliselt hea rahulik sõita. Tuul on vaiksem ja liiklus hõredam. Päeva peale tuul aga tugevnes ja lõpus võttis lausa orkaani mõõtmed. Mõistsin, et järgmisesse linna ma õhtuks kuidagi ei jõua ja hakkasin telkimiskohta otsima. Kuna sõitsin läbi kõrbe, siis kohati oli see päris keerukas ülesanne. Ümberringi lage maa ja varjulist kohta raske leida.

Lõpuks silmasin aga eemal väikseid mahajäetud hütte, mis sobisid öö veetmiseks ideaalselt. Okastraat ja kõrged müürid meenutasid küll natuke vanglat, aga ehk hoiabki zombid ja muud elukad paremini eemal. Peruu rannik oma tugeva tuule ja natuke igavavõitu vaadetega polnud just väga sündmusterohke. Eriti arvestades seda, et viimased kuud mägedes veetnud olin. Positiivsema külje pealt oli vihma tõenäosus praktiliselt null ja temperatuurid suvisemad.

Tagasi üles