Esimene Eestist pärit naislendur oli Viljandis sündinud Ljubov Galantchikoff, kes nooruses tegutses Peterburis kabareelauljannana. Pärast Venemaa õhusõidu ühingu Gamajun korraldatud kursuste läbimist sai ta 1911. aastal viie Eestist pärit lenduri järel esimese naisena lenduritunnistuse. Vene keisririigis oli ta üldse neljas õrnema soo esindaja, kes sooritas eksami. Hiljem viis huvi lennunduse vastu naise Saksamaale kuulsa lennukikonstruktori Fokkeri juurde ja seal püstitas ta 1912. aastal naiste kõrguslennu maailmarekordi. Pärast Esimest maailmasõda emigreerus Ljubov Ameerikasse.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuna Ljubov Galantchikoff oli pidanud ennast Vene tsaaririigi kodanikuks, siis Eesti Vabariigi sündides hakati pikisilmi ootama meie oma esimest naislendurit. 1920. aastatel äratas hetkeks lootust Magda Vitisman. See tehniliste kalduvustega neiu esines kaitseministri ees palvega teda lennuväkke õppima võtta. Lennuvägi oli nõus neiut õpetama, kuid küsimus jäi selle taha, et nõuti 9 miljoni suurust kautsjonit tagatiseks, kui ta peaks mõne riigi lennumasina puruks ajama. Seetõttu jäi noore naise lendamise unistus teostamata ja temast sai hoopis taksojuht.

Kui Elviine Kalep 1931. aastal Berliinis lendurieksami sooritas ja mõned nädalad hiljem juba pika soololennu Berliinist Riia kaudu Tallinnasse sooritas, siis oldi tema saavutusest suures vaimustuses. Kuid ka tema kadus varsti pärast seda Ameerikasse ega suutnud meie lennundusmaailmas enam ilma teha.

1936. aasta 7. jaanuaril sai lenduri kutsetunnistuse Inna Rostfeld (kaasajal tuntud enam nimekujuga Rostfeldt, ka Roostfeld), kes tunnistati hiljem esimeseks Eesti Vabariigi naislenduriks. Ta oli nii rahvuselt eestlane, Eestis sündinud, kui ka Eestis lendamist õppinud ja paberid saanud naine. Kuid õppima läks ta hoopis lennundusinseneriks. Tema sünnist möödub tänavu suvel 105. aastat.