Filmiarvustus: «Jaanipäev». Verdtarretav sektifilm, mida iga eestlane peaks nägema.

Paganlikud rituaalid. Kel närvikava vastu peab, elab vaatemängu üle ja saab silmiavava kogemuse.

FOTO: A24

Koostegemine on õilis? Rituaalide hoidmine on kogukonna peamine ülesanne? Meie on suurem kui mina?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ideaalne suvepäev on sama nägu nagu see film. Päike särab, lilled õitsevad, õnnis rahu ja armastus laskub üle haljendava aasa. Valgetes tikitud kleitides inimesed tantsivad käsikäes, naeratavad ja tõstavad tänulikud pilgud taeva poole. See on imeilus film – ilma irooniata. Kompositsioonilise terviku, karakterite, stilistika, detailide, valguse, muusika ja kaameratöö poolest. Juba visuaalne elamus on väärt seda, et neid pea kahte ja pool tundi pimedas kinosaalis, väljaspool samasugust suve, ohvriks tuua. Ohver on sümbol, millest selle filmi puhul ei saa kuidagi mööda minna.

Kuid ilu, nagu selgub õige pea, on eraldiseisev väärtus. See ei viita millelegi. Õnn võib olla ilus. Õelus samuti. Meelilülendavalt vormistada saab ükskõik mida ning inimesed on valmis uskuma ja kaasa tegema samuti pea ükskõik mida. Massipsühhoos on nii meeldiv, nii uinutav, nii isiklikust vastutusest vabastav. Sa ei pane tähelegi, et ühes koorma ja sisepainetega vabaned sa... ka endast ja elust. Ja see pole pettus või halva asja müümine ilusas pakendis. Elus ongi nii. Lihtsalt sellest ei räägita.

Üksi pole keegi

Ma arvan, et seda filmi võiks vaadata iga eestlane. Tegemist on meistriteosega, mis pakub vaatajale niivõrd tugevat elamust, et võib muuta hangunud vaateid ja näidata halastamatus, groteskini võimendatud alastuses asju, mida on mugavam mitte märgata. Ari Asteri on geenius, kes suudab toimima panna loo, mis ei lase lahti. Imetlusväärne on ka see, millised meetodid ta loo rääkimiseks valib. Traditsioonilises mõttes õudusfilmiga pole sellel linateosel pea ühtegi nähtavat seost. Kogu tegevus toimub päeval, päikeselõõsas ja on visuaalselt kaunis. Paljud tegevused ise on samuti helged: inimesed üksteist toetavalt argiaskeldustes, hoolivad ja tähelepanelikud, igaüks on hoitud. Üksi pole keegi.

See maailm, mis õõvastavas eluläheduses maalitud, on kellegi ideaal. Ja meil siinsamas Eestis, sinu paremal ja vasakul käel leidub palju neid, kes võitlemisest väsinuna selle uimaga esimesel võimalusel kaasa läheksid. Aga igal mündil on teine pool, ükski reaalsus ei püsi tasakaalus miinusteta plussihunnikuna. Tegevus toimub küll eraldatud külakeses Rootsi metsade vahel kuid on ülihästi mõistetav ja üle kantav ka meie konteksti. Eestlases on ürgne kogukondlikkus, ühistegemise soov, jagamise soov ja samas palju sisemist ärevust, mis otsib tuge autoriteedilt. Selleks «teadjaks» sobib mistahes üksus – usk, tark, traditsioon, harjumus, aga ka riik. Õnneks on meis siiski ka piisavalt päästvat kangust ja iseotsustamise jändrikkust, aga kas sellest alati piisab? Ja kumb on üldse parem?

Filmi viidete mitmekihilisus on vaimustav. Kõige õudsem on see, et kuri on rüütatud headusega, hea seevastu määritud hirmu ja ego kapriisidega, sa ei suuda neil alati vahet teha. Ari Asteri teeb kõik selleks, et sa ei suudaks.

Tagasi üles