Kui Suur Tumm, nagu XX sajandi algul filmikunsti nimetati, oma tiivad pärast maailmasõja lõppu laiali sirutas, siis leidus massiliselt noori, kes selle petlikust ja salakavalast särast end meelitada lasksid. Nii mõnigi põletas oma tiivad, kuid see ei kohutanud uusi juurdetulijaid. Pärast seda, kui Eestiski oli tehtud esimesi filmikatseid, leidus ikka neid, kes, salasoov südames, Berliini poole tõttasid, tundes end olevat äravalitud «valge-lina-kunsti jüngriteks».

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Oli tummfilmi õitseaeg. Saksamaal töötas ridamisi tuntud režissööre nagu ning suur hulk noori näitlejaid – Greta Garbo, Marlene Dietrich, Lilian Harvey, Emil Jannings, Rudolf Forster, Willy Fritsch jt. Konkurents oli tihe nii režissööride kui näitlejate vahel.

Sellistes rasketes tingimustes sattus ennast pakkuma Lydia Seller. Oli üldse suur vedamine, et ta UFA-sse vastu võeti. Tundmatul provintsist pärit tüdrukul polnud lootustki saada midagi enamat kui statisti rolli. Statisti elu oli üsnagi vilets. Nad istusid päevade kaupa filmikohvikutes enne, kui mõni näitejuhi abi neid sinna otsima tuli ja mõneks esinemiseks palkas. Statist teenis umbes 20 marka päevas. Hommikul kell 8 pidi ateljees kohal olema, samal ajal, kui staarid ilmusid oma autodel kohale alles 11 ajal. Vahel juhtus, et statist mitu päeva vastavalt riietatult ja grimeeritult ringi kolas, ilma et teda oleks tarvitatud või ta oleks filmiaparaadi ette sattunud. Kusjuures riided ja tualetid tuli muretseda omal kulul, kas sissetulekut oli või mitte.