Mis on Via Ferrata ja mida ägedat sellel teha saab? Arter käis Dolomiitides asja uurimas. Peaga kaljusse põrutamine ja püstloodis seinal libisemine olid sel retkel lausa pisiasjad.

Täiesti ebanormaalne koht on see Val Gardena! Kuulus org Itaalia Dolomiitides, kust oma ronimisretke alustame. Olen ligi kümme aastat matkanud, aga ikka võtab see müstiliselt kaunis paik silma märjaks.

Ühelt poolt paistavad terrassid, teiselt poolt järsud kaljuseinad ja vahele jääb kõige lennukamate loogetega kurvitav mägitee, mida ette kujutada. Pole ime, et see paik on populaarne nii matkajate kui ka ratturite ja motomeeste seas. Meil on konkreetne plaan: teha tutvust ühe kõige populaarsema via ferrata ronimisseinaga, mida Itaaliast leida.

Soojenduseks matkamist ja siis 629m püstloodis ronimist - tõeline seiklus!

FOTO: Guidaalpinadolomiti.it

Mis on via ferrata?

...mitte kuhugi jalgu panna pole, ripun sileda seina küljes, ei saa edasi ega tagasi. Siis hüppad järgmise tibatillukese konaruseni ja loodad, et sõrmed sealt lahti ei lupsa.

Sisuliselt on see nagu väga vinge seikluspark keset ehedat loodust. Kõrgused on kümneid kordi kõrgemal järsaku kohal. Loomulikult oleks naiivne arvata, et rada on siin seiklejate lõbustamiseks püsti pandud. Brigata Tridentina on militaarrajatis ning saanud oma nime väerühma järgi. Mis siin ikka keerutada – Esimese maailmasõja ajal ronisid siin teismelised poisid kribinal-krabinal mööda kaljuseina ja redeleid ning sugugi mitte lõbu pärast. Kokku on Itaalias selliseid eelnevalt kinnitatud julgestusega via ferrata’sid (otsetõlkes «raudseid teid») umbes 600. Enamiku ees ripub hoiatav silt: ohtlik, iga ronija vastutab ise oma elu eest.

Brigata Tridentina otse kaljuseina pidi üles kulgev via ferrata on 629m pikk ning pööraselt populaarne - looduslikku seiklusparki voorib rahvast üle ilma kokku. Loo autor teekonnal siis kui ilm oli veel hea ja pildistamine võimalik.

FOTO: Marko Külaots

Kosk ja torm

Hakatuseks ootab meid tempokas matk mööda avatud mäeküljel kulgevat kitsukest rada. Aga siis jõuame kaljule needitud Brigata Tridentina metalltahvlini. Vöö selga, kiiver pähe, kindad kätte, lonks vett… ja lähebki lahti! Esialgu on ilm suurepärane ja ronimine puhas rõõm – vups ja vups saan oma pika koiva kusagile õla kõrgusele upitada ja mõnuleda, et tõusumeetrid nõnda tõhusalt kätte tulevad. Otse all haigutav ja üha kasvav sügavik ei sega üldse, kuna kõikjal saab end turvaliselt kinnitada. Kui ise lohakas ei ole ja kaht karabiini korraga lahti ei kisu, siis naljalt midagi ei juhtu.

Seljakott on tiba kohmakas, aga et me edasi-tagasi lõike teha ei taha, tuleb kogu matkamoon ühes oma kehamassiga kaasa vinnata.

Kõrvalt laskuv kosk tekitab kõrvulukustavat mürinat ning sellest mööda ronides täidab õhu niiske udupilv. Kivid, mis muidu olid igati koostööaltid, muutuvad märjana põrgulibedaks. Aga heakene küll, kui jala jupike kaugemale sirutad, leiab ka kuivema koha.

Korraga näib kosk kuidagi eriti hasarti minevat, kogu mäemassiiv justkui müriseks kaasa. Samal hetkel koidab tõde: äike! Mägedes kogub äikesetorm end väga kiirelt. Vaevalt suudaks keegi välja nuputada äikese ajal ebaturvalisemat kohta kui lahtisel mäeküljel metalltrosside küljes tolknemas. Paneme tempot juurde. Tormihoiatus küll oli, kuid veidi hilisemaks ajaks, ning ilmateated on Itaalias täpsed. Kui on kirjas, et vihma tuleb kell 18, siis nii ka sünnib. Kell ongi just sealmaal ja kiivrilt kostab juba vihmapiiskade põrinat.

Ronimine on kirglik värk.

FOTO: Marko Külaots

Brigata Tridentina

Dolomiitide pikim via ferrata kaljusein – 629 m puhast ronimist.
Otse raja kohal kõrgub suursugune Exneri torn, 2495 m.
Kellele: kõik saavad ronida. Ka algajad ja lapsed alates 140 cm.
Raskusaste: keskmine, julgestuspunktid ja trossid on juba seinal.
Soovitatav minna juunist septembrini. Vaata ilmateadet ja vali kuiv päev.
Plussid: vapustavad vaated, vaheldusrikas ja põnev teekond.
Ohud: avatud järsak, lahtised kivid, märjaga ei soovitata, äikesega keelatud.
Stardipunkt: Passo Gardena, Itaalia Dolomiitides.
Vajad: via ferrata kit (karabiinid, vöö, rakmed), kiiver, kindad, libisematud jalanõud.
Aega soovitatakse varuda 3 tundi, meil kulus vähem.

Raja algust märkiv metalltahvel.

FOTO: Guidaalpinadolomiti.it

Liiga lühikesed jalad

Enam meil võrratute vaadete imetlemiseks mahti pole, vinname end edasi sellise hooga, et higioja suliseb seljakoti all. Kaela sadav vesi tundub meeldivalt karastav, kuid kalju läheb aina libedamaks. Küllalt tihti leian end olukorrast: mitte kuhugi jalgu panna pole, ripun sileda seina küljes, ei saa edasi ega tagasi. Siis hüppad järgmise tibatillukese konaruseni ja loodad, et sõrmed sealt lahti ei lupsa. Vahel õnnestub, siis rõõmustad. Vahel sajad kolinal alla, jääd turvatrossi otsa tolknema ja üritad uuesti. Neid sügavalt sisse-välja hingamise hetki, kui tuleb endale öelda, et kuidagi ikka saab, peab saama, koguneb omajagu. Olen sama seina mööda roninud ilusa ilmaga ja siis oli asi kõvasti kergem. Kes ise sama elamust jahib, võiks vihmavaba varahommikut sihtida.

Ühel hetkel unustan käsi-jalgu paika sättides ette vaadata ja põrutan kõva mürakaga vastu negatiivse kaldega kaljuseina. Hea asi see kiiver! Ehkki pea käib jupp aega ringi.

«Küll m​a harjun selle märja kiviga, varsti libisen vähem,» üritan moraali üleval hoida. Tegelikult libisen üha rohkem, sest vihmasadu tiheneb ja seinal vulisevad juba lustakad sopaojad. Tihtipeale näen nii umbes poolteist meetrit eemal ülimõnusat astangut, kuhu oleks edasi ronimisel nii tore toetada, aga ei saa – jalad on liiga lühikesed!

Mõnus minek! Kui vahel raudse redeliga kohtud tunned end nagu puhkusel.

FOTO: Kristina Herodes

Redelid ja rippsild

Kui ma Eestis kellelegi räägiks, et libemärg redel poolekilomeetrise järsaku kohal tundub nagu mõnus puhkus, siis suur osa sõpru naeraks. Aga siin on täpselt nii. Redeleid on aga vähe ja vaid lühikestes lõikudes. Selle eest on aga mitu kitsast lõhest läbipugemist, mis on lahedad. Samuti õõtsub suurema, paarisajameetrise lõhe kohal kitsuke rippsild. Ma ei suuda vastu panna kiusatusele alla vaadata. Mida kõike seal leidub: kiivreid, kindaid, päikeseprille. Igasugu aardeid.

Mägedes jääb sageli mulje, et tipud hoiavad pilvi kinni. Õige pea sisenemegi pilkasse pimedusse. On veel üsna varane õhtu, kuid meie oleme lihtsalt süsimusta pilve sees. Kuigi mu kaaslane on paari meetri kaugusel, ei näe ma temast märkigi. Hõigume üksteisele, et tuju parem püsiks. Mäed müristavad vastu. Siis hakkab hirmus ja oleme parem kuss.

Kui end korralikult kinnitad on retk täiesti turvaline.

FOTO: Marko Külaots

Pidu mustas pilves

Kui üles jõuame, olen nii väsinud, et isegi siledat maad pidi ja teosammul edasi loivata tundub raske. Kuid tuleb veel tublisti ronida. Paduvihm peksab selga ja kõik rajad viimseni on ametit vahetanud ning väikeste jõgedena tööle asunud. Kui tavaliselt motiveerin end lõpupingutusteks sellega, et kohe-kohe avanevad võrratud vaated, siis täna ma juba tean, mis ees ootab. Veelgi süsimustem pilv. Siiski meil veab hullupööra: tõeline äikesetorm jõuab kohale alles siis, kui oleme juba trossidest edasi liikunud ning kusagilt mustast udust tuleb nähtavale mägihütikese siluett. Viimased sajad meetrid tuleb läbida väga väledalt. Mingit jõudu andvat mõtet on hädasti vaja! Keskendun Pisciadu mägihütis ootavale hiiglaslikule struudlile, kõrge vahukooremüts peas, nämmm...

Tõeliselt hingekosutava preemia saame kätte alles järgmise hommiku päikesetõusul. Ilm on imeline ja igas suunas saab mitmete kilomeetrite kaugusele kiigata. Viltuse valguse kuldsed kiired panevad mäed elama ja kõik on täiesti vaikne. Lihtsalt istume ja imetleme, ei räägi mitte midagi. Pole sõnu, mis seda hämmastavat ilu kirjeldaks. Midagi seesugust saab osaks vaid neile, kes viitsivad pingutada ja turnida, ükski tee ega masin neisse maagilistesse paikadesse ei too.

Ronimisrajal rassides mõtlesin mitu korda: mis hea eest ma end nii ebamugavasse olukorda panin? Ehkki ma juba tean, et olgu teekond kui vastik tahes – ühel hetkel saab see ikka läbitud.

Pika raske ronimise saab endale maha müüa juppide kaupa. Iga keeruka koha järel saad tunda väikest võidurõõmu ning lõpus suurt eneseületusrõõmu. Nii et muidugi ma teeksin seda uuesti, hommepäev!

Mis tunne oleks ise seda kõike läbi teha? Vaata videot ja suurt galeriid postimees.ee - saad maitse suhu.

Mõnel harval hetkel on ruumi lausa kaks jalga korraga maha toetada ja käed lahti lasta. Taustal avaneb võrratu Val Gardena org ja Dolomiitide terrassid.

FOTO: Marko Külaots