Mis on Via Ferrata ja mida ägedat sellel teha saab? Arter käis Dolomiitides asja uurimas. Peaga kaljusse põrutamine ja püstloodis seinal libisemine olid sel retkel lausa pisiasjad.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Täiesti ebanormaalne koht on see Val Gardena! Kuulus org Itaalia Dolomiitides, kust oma ronimisretke alustame. Olen ligi kümme aastat matkanud, aga ikka võtab see müstiliselt kaunis paik silma märjaks. Ühelt poolt paistavad terrassid, teiselt poolt järsud kaljuseinad ja vahele jääb kõige lennukamate loogetega kurvitav mägitee, mida ette kujutada. Pole ime, et see paik on populaarne nii matkajate kui ka ratturite ja motomeeste seas. Meil on konkreetne plaan: teha tutvust ühe kõige populaarsema via ferrata ronimisseinaga, mida Itaaliast leida.

Mis on via ferrata?

Sisuliselt on see nagu väga vinge seikluspark keset ehedat loodust. Kõrgused on kümneid kordi kõrgemal järsaku kohal. Loomulikult oleks naiivne arvata, et rada on siin seiklejate lõbustamiseks püsti pandud. Brigata Tridentina on militaarrajatis ning saanud oma nime väerühma järgi. Mis siin ikka keerutada – Esimese maailmasõja ajal ronisid siin teismelised poisid kribinal-krabinal mööda kaljuseina ja redeleid ning sugugi mitte lõbu pärast. Kokku on Itaalias selliseid eelnevalt kinnitatud julgestusega via ferrata’sid (otsetõlkes «raudseid teid») umbes 600. Enamiku ees ripub hoiatav silt: ohtlik, iga ronija vastutab ise oma elu eest.

Brigata Tridentina otse kaljuseina pidi üles kulgev via ferrata on 629m pikk ning pööraselt populaarne - looduslikku seiklusparki voorib rahvast üle ilma kokku. Loo autor teekonnal siis kui ilm oli veel hea ja pildistamine võimalik.

FOTO: Marko Külaots

Kosk ja torm

Hakatuseks ootab meid tempokas matk mööda avatud mäeküljel kulgevat kitsukest rada. Aga siis jõuame kaljule needitud Brigata Tridentina metalltahvlini. Vöö selga, kiiver pähe, kindad kätte, lonks vett… ja lähebki lahti! Esialgu on ilm suurepärane ja ronimine puhas rõõm – vups ja vups saan oma pika koiva kusagile õla kõrgusele upitada ja mõnuleda, et tõusumeetrid nõnda tõhusalt kätte tulevad. Otse all haigutav ja üha kasvav sügavik ei sega üldse, kuna kõikjal saab end turvaliselt kinnitada. Kui ise lohakas ei ole ja kaht karabiini korraga lahti ei kisu, siis naljalt midagi ei juhtu.

Seljakott on tiba kohmakas, aga et me edasi-tagasi lõike teha ei taha, tuleb kogu matkamoon ühes oma kehamassiga kaasa vinnata.

Kõrvalt laskuv kosk tekitab kõrvulukustavat mürinat ning sellest mööda ronides täidab õhu niiske udupilv. Kivid, mis muidu olid igati koostööaltid, muutuvad märjana põrgulibedaks.