Veganaiandus kui sõnnikust ja keemilistest väetistest vaba taimekasvastussuund
12 erinevat loomasõbralikku meetodit, mida koduaias proovida

FOTO: Shutterstock

Üht kindlaksmääratud meetodit maaharimiseks pole. Aiandusmaailmas toetutakse pigem erinevatele juhtnööridele ning leitakse endale kõige sobivam viis taimede kasvatamiseks. Veganaiandus on taimekasvatussuund, kus ei kasutata sihipäraselt meetodeid, mis elusolendeid kahjustaks. See tähendab, et see on vaba nii loomsetest lisaainetest (sõnnik, kondipuru, verepulber jne) kui ka keemilistest väetistest. 

Lisaks sellele ollakse looduses elavate olendite vastu lugupidavad ning soodustatakse jätkusuutliku bioloogilise mitmekesisuse teket.

Siiski ei tohiks laskuda idealismi, arvates, et aiast on võimalik eemal hoida kõik elusolendid, kes samuti peenral kasvavaid toidutaimi himustavad. Seda ei ole võimalik saavutada isegi siis, kui kasutatakse vängeid kemikaale. Pigem oleks mõistlik leida tasakaal ning aktsepteerida, et looduses elavatele olenditele jääb ka oma osa sinu saagist.

Kasutades ennetavaid meetodeid, näiteks varajane rohimine, hommikune kastmine, elujõuliste seemnete ja taimede kasutamine, segaviljeluse printsiipide järgi kasulike putukate kohalemeelitamine jms on võimalik aeda kontrolli all hoida.

Ülalmainitud põhimõtete rakendamiseks oma aias, põllul, rõdul või kasvõi lillepotis on erinevaid võimalusi. Siin keskendume peamistele võtmesuundadele, mis töötavad hästi koduses väikeaias. Paljude nimetatud meetodite puhul ei ole algupäraselt alati loomasõbralikke meetodeid kasutatud, kuid need on vägivallatuks ümber kohandatud. Võib-olla sobib üks neist lähenemisviisidest just sinu koduaia mikrokliima, soovide ja ressurssidega. Samuti on alati võimalik erinevaid meetodeid omavahel kombineerida.

Veganaed Inglismaal.

FOTO: Erakogu

1. Potipõllundus (konteineraiandus)

Konteinerites või pottides taimede kasvatamine loob linnakeskkonnas elavatele inimestele mitmekülgseid võimalusi taimede kasvatamiseks ning seda saab edukalt teha ka loomasõbralikult, kasutades näiteks taimset komposti. Oma kodust (lehe)komposti kasutades saad kindel olla, et see ei sisalda tapamaja jääke. Poest ostes ei ole see alati kindel, sest enamasti on NPK-väetised loomsete ainete põhised. Siiski, mõnikord on koostisosade kirjelduses välja toodud, et tegemist on taimse kompostiga.

Potipõllundust saab harrastada nii rõdul, katuseaaias, terrassil, betoonpindadel, saastatud maalapil, treppidel ning piiretele, käsipuudele või lakke riputatuna. Põhimõtteliselt igal pool. Kui väga tahta, siis saab seda teha ka vee all, nagu üks Itaalia start-up Nemo´s Garden on tõestanud. Konteinerites kasvatamise boonuseks on see, et potte saab lihtsa vaevaga ümber tõsta, sättides taimed sellisesse asukohta, kus neil on kõige soodsam olla. Potis kasvavad viljuvad toidutaimed nagu tomatid, kurgid ja baklažaanid armastavad kasvada hästi valgusküllases ja soojas kasvukohas. Kõige mõistlikum on kasvatada taimi konteinerites, mille all on veemahuti, sest nii peab neid vähem kastma ning ka vett ei kulu liiga palju.

2. Ruth Stout'i tehnika – tööta aias nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vaja

Ameerikas sündinud mitmete populaarsete aiandusteemaliste raamatute autor tuli ideele külvata seemned kündmata maale puhtast vajadusest. Nimelt pidi ta tihti liiga kaua ootama inimest, kes ta maad künnaks ning sage hilinemine päädis mõnikord isegi saagi luhtaminekuga, sest taimede kasvuhooaeg ei olnud tema kodukohas eriti pikk. Seetõttu otsustaski ta kord proovida, mis saab siis, kui ta seemned kündmata põllule külvab. See töötas! Ta oli edust hämmingus. Ruth Stout nimetas end ise «laisaks aednikuks», sest üritas võimalikult vähe aias füüsiliselt rasket tööd teha, sest mida vanemaks ta sai, seda keerulisemaks see talle muutus. Taimekasvatusega tegeles ta siiski kuni kõrge eani.

Ta arendas välja aiandustehnika, mis põhineb üksnes paksul taimedest multšikihil (vähemalt 20 cm). Maad ei kaevata ega harita kunagi, et mulla ökosüsteemi mitte häirida. Aja jooksul lagunev multš toidab mulla aineringet ning hoiab selle viljakana. Samuti aitab multš säilitada maapinna niiskusetasakaalu ning pidurdab umbrohu vohamist. Seega jääb rohimist tunduvalt vähemaks, kuigi aega tuleks siiski pühendada mitmeaastaste umbrohutaimede väljajuurimisele. Aastal 2005 rajatud Vegan Põllumajanduse Võrgustiku (Veganic Agriculture Network) aias Kanadas kasutatakse Ruth Stout'i meetodit siiani edukalt. Ainuke «väetis», mida aias kasutatakse on põhumultš, mida laotatakse maapinnale kaks korda aastas.

3. Vegan mahepõllumajandus

Vegan mahepõllumajanduse pioneer Iain Tolhurst on 27 aastat edukalt ilma loomadeta toitu kasvatanud ning teinud seda peamiselt katse-eksituse meetodil. Hetkelgi tehakse koostööd mahepõllumajandusuuringute keskusega (Organic Research Centre Elm Farm), kuna pidevalt avastatakse midagi uut, et maheviljelust edasi arendada ning seda veelgi mitmekülgsemaks ja efektiivsemaks muuta. Tolhursti farmis kasvatatakse isemajandavate kasvatusmeetodite abil üle 70 kultuuri ning 100 tonni toitu aastas. Kogu vegan mahetaimekasvatuse alustalaks on rangelt jälgitav viljavaheldussüsteem, mis on oluline selleks, et mulda mitte ära kurnata.

4. Loodusaiandus

Loodusaias on eesmärgiks kasvatada kodumaiseid põlistaimi ja nende eri sorte, mis on eelistatavalt mitmeaastased. Siia kuuluvad ka poollooduslikud kooslused nagu puisniidud ja loopealsed. Looduslähedaseks võib muuta ka ainult ühe aiaosa. Kuigi aed on olemuselt vabavormiline ja kergesti hooldatav, peab ka seal veidi tööd tegema. Põõsaid ja puid on vaja kärpida, mõne liiga kiirelt kasvava taime vohamist kontrolli all hoida ning vajadusel noori taimi katta. Sakslane Markus Gastl on loonud loodusaia putukatele mõeldes. Tema «kolme tsooni aed» püüab leida kuldset keskteed looduse ja inimese vajaduste vahel, ühendades tarbeaia metsiku loodusega.

5. Biointensiivne aiandus

Aednik ja biointensiivse aianduse uurija John Jeavons küsis: «milline on kõige optimaalsem meetod kasvatamaks võimalikult väikesel maalapil ühele inimesele piisavalt toitu, mis oleks ka pikas perspektiivis jätkusuutlik?»

Selle küsimuse esitasid ilmselt endale ka enamus iidsetes tsivilisatsioonides elanud inimestest, kuna sarnane tehnika oli kasutusel nii Vana-Hiinas, Vana-Kreekas kui ka maiade kultuuris. Pärast aastakümneid uurimustöid ja teste tehes arendas J. Jeavons biointensiivset aiandusviisi edasi.

See meetod on oma olemuselt loomasõbralikke põhimõtteid järgiv, kuna loomakasvatus võtaks enda alla liialt palju maad ning kasutab ka ebaotstarbekalt palju ressursse. Mulda kobestatakse topeltkaevamise meetodi abil, kuna siis saavad taimejuured õhulises kobedas mullas sügavamale tungida, selle asemel, et üksteisega maapinna lähedal ruumi pärast konkureerida. Taimed istutatakse/külvatakse tihedalt üksteise kõrvale ning peenardesse on valitud just sellised, mis rahuldaksid aastase toiduvajaduse.

6. Kaevevaba kuhikpeenar ehk «lasanjepeenar»

«Lasanje» aianduse eesmärk on moodustada orgaanilist materjali maapinnale, laotades üksteise peale kihiline peenar. Kuna maad ei kaevata ega harita, on see suurepärane viis mulla elustiku aktiivsust suurendada ning seeläbi mulda pikaajaliselt hea tervise juures hoida. Meetodi plusside hulka kuulub ka see, et peenra ümberkaevamise vaev jääb ära ning seega sobib see neile, kes soovivad vältida liigset füüsilist aiatööd. Peenra valmistamisel tuleb musklirammu siiski kasutada, kuid hiljem jääb seda tunduvalt vähemaks.

Kaevamata maapinnale laotatakse mitu papi- või ajalehekihti. Orgaanilise aine kihid asetatakse selle peale: vahelduvalt «pruunid kihid» (lehed, väiksed oksad, ajaleht, papp) ja «rohelised kihid» (vanad puu- ja juurviljad, niidetud rohi, umbrohud, mis ei ole veel seemneid moodustanud). Umbrohud tasub panna kõige sügavamale, et neil ei oleks võimalus päevavalgele kasvada. Kui algselt teha peenar umbes 60 cm paksune, siis peagi on kiire lagunemise tõttu peenar kõrgusest tublisti alla vajunud, seega tuleks iga paari aasta tagant ülemisi kihte uuendada. Orgaanilise aine kõdunemine rikastab mulda toitainetega ning tõstab peenra temperatuuri ja loob sellega taimedele ideaalse kasvupinnase. Kui sul on piisavalt materjali käepärast, on seda metoodikat võimalik rakendada kasvõi linnas betoonil või viljatul kaljupinnasel.

7. Metsaaiandus ehk toidumets

Toidumetsa rajamise eesmärgiks on luua mitmekülgselt liigirikas puude-, põõsaste- ja taimede kooslus. Palju kasutatakse metsaaianduses ära vertikaalset pinda, kasvatades taimi väikesel maa-alal mitmel erineval tasandil.

Näiteks roniva aktiniidia ehk põhjamaa kiivi võib panna kasvama mõne puu või kõrgema põõsa najale. Vilja- ning pähklipuude all võivad kasvada marjapõõsad, maitsetaimed, köögiviljad ning samuti õhust lämmastikku siduvad maapinna viljakust toetavad taimed (ristik, lupiin). Toidumetsa rajamine nõuab põhjalikku etteplaneerimist, aega kasvamiseks, piisavalt suurt maad ning palju tööd, kuid on pikas perspektiivis isemajandav ning vähe hooldust vajav süsteem.

8. Permakultuur

Permakultuuri eesmärk on disainida põllumaa ning aiad jätkusuutlikult, et pikaajaliselt inimeste ja maa vajadusi rahuldada. Hoolikalt ümbritsevat looduskeskkonda jälgides püütakse seda matkida ning kohaldada sobivaks konkreetsetes klimaatilistes tingimustes olevale aiale. Vegan permakultuur on edasiarendus tavalisest permakultuurist erinedes peamiselt selle poolest, et esimene rõhub meetodite juures rohkem eetilistele ja sotsiaalpoliitilistele aspektidele. Vegan permakultuur taunib kõiki vägivallapõhised aiandusviise ning aitab maalähedasi viise kasutades looma- ja kliimasõbralikke aedu rajada.

9. Iseväetavad aiad

See laisale aedlikule meelepärast nime kandev aiandusmeetod on sarnane permakultuurile. Iseväetava aia meetodi töötas välja prantslanna Emilia Hazelip ning edasi arendas seda Kanadast Quebec'ist pärit Rejean Roy.

Peamiselt kasutatakse selle meetodi puhul alalisi kõrgpeenraid, püsivat kattetaimestikku, multšiks komposti ja mitmekesist taimestikku kõigis peenardes. Üks oluline aspekt iseväetavate aedade juures on see, et maapind peab alati olema taimestikuga kaetud (mitmeaastased taimed, järelkülv) ning ronivate taimede jaoks kasutatakse vertikaalset tasandit. Lehtedest ning oksakestest tekkinud biomass jäetakse maapinnale pehkima ning juured loomulikul viisil maa alla lagunema.

Kolmeks iseväetava aia põhielemendiks on kõrgpeenrad, veesilmad ning puud. Nende elementide omavaheline kombineerimine tuleb aiale kasuks, sest suuremas plaanis on eesmärgiks luua taimede abil võimalikult dünaamiline isetoimiv ökosüsteem.

10. Shumei ehk Jaapani looduslik maaviljelus

Jaapani loodusliku maaviljeluse idee arenes välja 20. sajandi alguspoolel. Enamus Shumei praktiseerijad kasutavad taimede kasvatamiseks 100 protsenti vegantehnikaid. Organisatsiooni vaimne liider Mokichi Okada tuli 1930ndatel välja väetisevaba ideega, mille ta hiljem nimetas looduslikuks maaviljeluseks. See erineb klassikalisest mahepõllumajandusest kahe aspekti poolest: viljavaheldust ei toimu ning looduslik maaviljelus on osa Shumei spirituaalsetest püüdlustest muuta maailma ilusamaks ning rahulikumaks paigaks.

Eraldiseisva loodusliku maaviljeluse haruna arendas raamatu «Ühe kõrre revolutsioon» kirjutanud farmer ja filosoof Masanobu Fukuoka. Ta ei pooldanud põhimõtet, et köögi- ja teraviljade kasvatamiseks peab ilmtingimata maad kaevama (kaevevaba meetod). Sarnaselt permakultuuri ideede põhimõtetele julgustas ta hoolikalt jälgima kohalikku ökosüsteemi ning looduse tsükleid.

11. Ruutmeetriaiandus

Ruutmeetriaianduses kasutatakse avatud põhjaga kõrgeid kaste, mis moodustavad maapinnale võre. Ruutmeetrisuurustesse või väiksematesse (30x30 cm) kastidesse pannakse kerget mulda ning komposti. Igasse kasti istutatakse või külvatakse optimaalne arv taimi/seemneid, arvestades muidugi nende tulevast suurust (näiteks 30x30 cm puhul üks kapsas, neli salatitaime või kuusteist porgandit). Seltsilistaimed pannakse tavaliselt samasse ruutu kasvama. Kui taimed on juba maas, vajab ruutmeeteraed vähem kastmist ja rohimist kui tavaline aiapeenar.

See tehnika sobib hästi inimestele, kes eelistavad aianduses lineaarset käsitlusviisi ning teaduslikumat lähenemist. Ruutmeetriaia meetodit on lihtne kohandada ka linnatingimustele ning piirkondades, kus muld on saastunud, kuna maaharimiseks kasutatav substraat tuuakse mujalt ning see ei puutu vajadusel maaga üldse kokku. Samuti sobib meetod liikumispuudega inimestele, kuna ruutvõrgustiku võib ehitada ka näiteks laua või platvormi peale.

12. Tavaaiandus

Teate ju küll, millest jutt käib! Tavalisest koduaiast muidugi, kus maad igal aastal kaevatakse ning taimed on sirgetesse ridadesse istutatud. Suurem osa aiandusraamatuid ja veebilehekülgi räägivad just sellest meetodist. Ka nii on võimalik edukalt ja loomasõbralikult taimi kasvatada. Tee kindlaks, et väetised ja kõik muud lisandid oleksid taimset või mineraalset päritolu. Mulla viljakust tõstvateks lisanditeks on kompost, vetikad või lutsernipulber, kõdunenud saepuru, hakkepuit, kuid ka vedelad väetised võivad taimsed võivad olla. Sel juhul peab hoolikalt silte lugema, kuigi Eesti kaubanduses on juba olemas erinevaid veganitest rohenäppudele mõeldud väetisi.

Tagasi üles