Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Sisuturundus

Hobi peab olema inimesele rohkem kui lihtsalt ajaviide

FOTO: Sten-Ander Ojakallas

„Appi, kui õudne!” ja „Oi, kui äge!” on kaks põhilist reaktsiooni, mida Evelin Dureiko inimestelt saab, kui nad tema hobist kuulevad. „Sellele järgneb peaaegu alati küsimus “Aga miks sa seda teed?”,” muigab naine, kelle harrastuseks on loomakoljudest kunsti tegemine.  

Loomakoljude vääristamine ja kaunistamine on iidne kunst. Seda tegid inimesed, kelle elu sõltus mets- ja koduloomadest, et loomadele austust avaldada. Loom oli püha ja temast kasutati ära iga osa – söömiseks, kodu ehitamiseks, sooja saamiseks, pesemiseks, tööriistade ning jahipidamisvahenditena, majapidamises, ehtimiseks. „Ja samuti vääristati sageli koljusid kas jahitrofeedeks aukohale või pühade rituaalide läbiviimiseks. Nii säilis kontakt loodusega ja võimsa anniga looduse poolt,” selgitab Evelin, kelle sõnul tänapäeval neid aegu ei mäletata. Siiski on koljude vääristamine trofeedeks au sees endiselt jahimeeste ringkondades ja USA-s on populaarne taas ka skull art.

Evelin leidis tee selle põneva hobini juhuse kaudu. Tema õetütar oli internetis seda asja jälginud ja arvas, et prooviks. Nii nad seda nüüd juba mitu aastat proovivadki ja on koondanud oma tegevuse nime alla „KereKere – kõik algab peast”.

„Skull art on nagu iga teine loominguline käeline tegevus, mis aitab maandada igapäevaselt tekkivat stressi. Võtan tassikese teed ja joonistan kavandi, mida soovin koljule kas graveerida või maalida. Kuigi niisama joonistamine on ka tore, siis minu jaoks on siiski intrigeerivam väljavaade, et kavandist sünnib reaalne füüsiline taies,” räägib kummalise hobiga naine. „Loomisprotsessi käigus võtan aja maha. Koljut graveerides või sellele värve ja aksessuaare omavahel sobitades kaob kõik ümbritsev maailm, olen vaid mina ja loom. Sama tegelikult toimub ka vääristamise käigus, sest enamus koljud jõuavad minuni “koos saba ja sarvedega” ning pean need eelnevalt puhastama. See on pikk protsess, samas aga tekib selle käigus loomaga mingisugune side. Ja ei tasu üldse alahinnata seda, kui ägedad valmis tööd välja näevad!”

FOTO: Olivia Parmasto

Inimeste reaktsioon on tema sõnul küll erinev. „Enamjaolt muidugi ollakse üllatunud, sest pole kuuldudki, et selline tegevus või kunstivorm üldse eksisteerib. Aga on ka neid inimesi, kes peavad seda kauniks ja põnevaks ning on meeleldi oma kodu kaunistanud KereKere peadega. On ka inimesi, kes on teinud eritellimuse kingituseks või kodu disainimiseks. Ise arvan, et inimene peab olema pisut laialdasema silmaringi ja mõtlemisega, et selline kunst meeldiks... kas visata „materjal” metsa kõdunema või saab sellest hoopiski teha midagi, mis omakorda teeb rõõmu paljudele, nii tegijatele kui tarbijatele... Mina naudin oma hobist igat hetke!”

Tagasi üles
Back