Neeme Raud: suveöö viirastused

Ilus Berliin.

FOTO: Stefan Papp/Panthermedia/Stefan Papp

Mulle on saanud omamoodi jaanipäevatraditsiooniks hüpe Berliini. Linna, kus elu ei peatu ja mis mind teistest enam kõnetab – iga kvartal annab põhjust peatuda ja mõelda, kuidas ehk just seal etendus oma koletus ilus eelmise sajandi Euroopa ajalugu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Jaaniõhtul jalutasin Tiergarteni pargis ja mõtlesin, mis võiks sel aasta ilmselt ühel imelisemal ja pöörasemal ööl, kui kodus Eestis vaadatakse lõkkesse ja otsitakse öövines sõnajalaõit, viirastuda mulle Beliinis.

Ja korraga nägingi viirastust. Mina ise viirastusin endale.

Kui mul, vaatajal, oli sel hetkel väga hea olla, oli mingi suur rahu hinges, mulle meeldis see koht, kus ma elus olin, ja keha, milles olin, siis viirastus oli eemaletõukav: vananev keskealine mees pidevas ärevuses ja hirmus, et ehk jääb mõni uudis mõnes eetrivormis rääkimata, mees, kes vihkas maapealset mõttetuna tunduma hakanud eksistentsi ja üle kõige ikkagi iseennast. Selliseks tondiks, kelle seest tuligi välja pääseda, kelle eest põgeneda, enne kui tuleb lõpp, olingi ma saanud.

Nüüd vaatas see “mina” mulle sealt puude vahelt vastu aga juba üsna võõrana.

Ja hajuski siis öhe. Enam teda ei olnud.

Ent kummituslikke pilte tuli öises Berliini pargis veel: mina pioneerina Tiergarteni lähedal jõllitamas Brandenburgi värava tagant esimest korda elus unistuslikku läänt; siis aastaid hiljem auk müüris, mille kaudu sain lõpuks idast läände astuda; siis see nõiduslikult ideaalsena paistnud elu, mis teisel pool avanes – kus kõike oli saada, kõik oli lubatud (kui raha oli), inimesed olid õnnelikud. Nii tundus.

Nüüd, 30 aastat hiljem ongi see kõik reaalsus ka minu, meie jaoks – see elu, paljud neist võimalustest.

Tagasi üles