Lugeja suveseiklus: ootamatult tuli mees kui kreemikook ja võttis mind enda embuseese

FOTO: Shutterstock

Meie lugeja Anna (nimi muudetud) meenutab reisiseiklust, millest ei tea isegi tema praegune noormees.

Mina olen gümnaasiumiõpilane väikelinnast ehk töötasin juba maikuust väikseses kohvikus ettekandjana. Kuna elasin vanematega, sain ilusti raha kõrvale panna, et minna suurema summa täitumisel maailma avastama. Augusti alguseks oli juba umbes 2000 eurot arve peal ja hakkasin otsima lennupileteid.

Tahtsin midagi suurt ja uhket, et kui klassikaaslased Instagrammist pilte vaataksid, siis nad mõtleksid ,«lahe, tahaks ka», aga kuhu... Mõtlesin palju Inglismaa, Pariisi, Itaalia ja Saksamaa peale. Lõpuks vaatasin, et ümberistumisega Berliinist oli võimalik saada vähem kui 100 euroga Pariisi. Ostsingi piletid plaaniga, et olen neli päeva Saksamaa pealinnas ja siis sealt lendan edasi Pariisi. Huvitaval kombel ma nii kaugele ei jõudnudki.

Olin Berliinis teist päeva ja tüüpilise turistina külastasin muuseume, käisin kohalikku riigikogu pildistamas ja muud sellist, kuid mõistsin, et see polnud see, millest olin unistanud. Kujutelmad pidudest ja uutest sõpradest olid erinevad reaalsusest. Võtsin end kokku, läksin hotelli, tegin näo ette, panin ilusa kleidi selga, imetlesin end peegli ees ja tegin korrektuure. Liikusin tänavatel, kuni jõudsin eelnevalt otsitud ööklubini. Tantsisin seal kui meeletu. See kiirpop muusika lausa tõmbas endasse, Tegin iseendale kokteile välja ja tantsisin ainult iseendale. Loomulikult ilkus igasuguseid külje alla, kuid hoidsin neist eemale.

Siis tuli ootamatult mees kui kreemikook ja võttis mind enda embuseese. Ma ei tea, kas asi oli sisse löönud alkoholis või milleski muus, aga kõik sel hetkel oli perfektne. Me suudlesime. Edasi liiikusime tema koju ja jõime veelgi. Hommikul ärgates mul oli tohutu peavalu. Õnneks Hans tõi mulle kohvi ja peavalurohtu. Sõime hommikusööki ja ta kutsus mind endaga kaasa Reini jõe äärde. Tal oli seal suvila ja lubas, et meil on tore aeg. Long story short - ma läksingi, loll ja mingil määral naiivne, kuid üllatuseks ei juhtunud minuga tagant järele mõeldes midagi hullu. Päeviti matkasime, ujusime, päevitasime ja õhtuti tühjendasime ta uhket baarikappi. Kogu see nädal, mis seal veetsime, on üks mu elu parimaid aegu. Ma ei muretsenud enam klassikaaslaste arvamusest, kuna ma teadsin, et nii lahedat asja nendega ei juhtu. Ainuke, kelle arvamus mind huvitas, oli Hans. Nädal sai läbi ja ta pidi tagasi Berliini minema- Loomulikult läksin kaasa, aga sõites autoga sinnapoole sain ma aru, et mul pole enam tahtmist Pariisi edasi minna. Kõik oli juba olnud perfektne ja nii imeilus. Ütlesin talle, et viigu mind lennujaama. Võtsin oma kohvri, sain hüvastijätuks suudluse ja tulingi läbi Riia lennukiga Tallinna. Nüüd tagantjärgi mõtlen, kui oleks midagi teisiti teinud, siis kas see olekski olnud minu suur armastus, aga kes teab. Nüüd on mul uus poissõber ja see lugu ongi ainult minu ja Hansi oma.

Tagasi üles