Justin Petrone: minu maadeavastamise aeg

Vaade Lennusadamale.

FOTO: Margus Zahharov

Kui mu sõber oli lõpetanud urineerimise noorukese puutüve pihta ühe suure ostukeskuse parkimisplatsi ääres, lükkasin ta musta sedaani kõrvalistmele, lõin ukse kinni ning juht vajutas pedaali ja tõttas vastu veripunasele päikesetõusule.

Mina hakkasin astuma kodu poole ühe naisterahva seltsis, keda olin alles äsja kohanud ja kelle perekonnanimegi ma ei teadnud (ega ka saanud teada), ladudes talle ette kogu oma eluloo. Teisel pool tänavat võis ühe lagunenud garaaži ees silmata maalähedast vaatepilti: rühm mehi seisis, käed risti rinnal, keset mitut autot, millel tuled põlesid ja mootorid urisesid.

«Võib-olla on see autoremonditöökoda,» sosistas naine mulle kõrva.

Kell oli neli hommikul.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

olle öö sündmustes ja iseäralikus vaatepildis oli midagi, mis minu rändlejaloomuse tukslema pani. Ja ühtlasi tuletas meelde, et kõigi nende aastatega ei ole mitte midagi muutunud. Mina olen ikka seesama inimene, kes alati, täiesti muutumatu, lakkamatult võrdsel määral melanhoolia, eufooria ja liikumislusti vahel võnklev isik.

Ma olen jalutanud piki varahommikusi tänavaid samasuguses kerges hämus paljudes kohtades San Franciscost Pekingini, ikka mööda õitesäras puudest, mulla- ja lillelõhnast, imeliste päikesetõusude käes, kõrvus helisemas lindude sillerdamine. Elu on kui hõrk unenägu. See on ikka samasugune, sest mina ei ole muutunud. Arusaam, et me kulgeme läbi elu mingite etappide, mingite aina edasi viivate sammude kaudu, on täiesti vildakas. Meie hing, meie vaim on muutumatu. Ainuke erinevus peitub selles, et ma olen viimaks tõe ära tabanud. See kõik on kogu aeg olnud üks ja sama teekond. See tõdemus, jah, tuli kui virgumine.

Järgmisel päeval, pea veel kumisemas Viljandi orgialike hansapäevade lõpetusest, sõitsin rongiga Tallinna ja jalutasin Balti jaamast Lennusadamasse, et esitleda väikest raamatuvalikut, mille on välja andnud minu nime kandev kirjastus, kellelegi härra Pruulile, kes valmistus ristima purjelaeva Bellingshausen, mis pidi veidi hiljem võtma ette teekonna Antarktikasse.

Läksin mööda Valgevase tänavat ja möödusin majast, mida ma kunagi nimetasin mitme krõbeda talvekuu jooksul koduks – tol ammusel talvel, mil olin esimest korda isaks saanud. Hoovis kastis naisterahvas aeda. Ta ei pannud mind tähele, kui ma piidlesin meie kunagist akent. Seisin seal mõnda aega, pea kuklas maja vaadates, ja liikusin siis edasi, pöörasin vasakule Tööstuse tänavale ja siis kohe paremale Kalju tänavale. Aastaid tagasi nimetasid kohalikud elanikud seda kanti pommiauguks, aga nüüd oli siin selline nunnu keskklassistunud ala. Püsti oli pandud uusi hooneid, vanad olid saanud uue lihvi. Tänava servas seisid kenad autod, mõnel majal olid peal nii peened aadressisildid – 37B –, just nagu oleks tegemist hotelliga. Hulkuvate kasside hulk oli kahanenud kordades. Isegi zombidest joodikute armeed olid kokku kuivanud.

Seekord suutsin neid kokku lugeda ainult kaks.

Tagasi üles