Jüri Kolk: vana plaat

Enne muretsemist võiks mõelda, kas see on ikka seda väärt.

FOTO: Lasse Kristensen/Panthermedia/Lasse Kristensen

«Kuule, sa oled seda juttu mulle juba kuus kuud rääkinud,» ütles sõber mulle hiljuti. Olin talle just vingunud, et teen kogu aeg üht ja sama viga (pole oluline, millist just), ei suuda sellest õppust võtta ja kardan, et pean mingil hetkel sellest tuleneva jama kinni maksma, tõenäoliselt ülikõrgete intressidega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vabandasin ennast sõbra ees täiesti mõttetult ja läbinisti saamatult välja, aga endale üllatuseks sain aru, et tema märkus oli õige. Kui kalendrisse märget ei tee, võib mõnikord nii minna. Mõtled, et homme hakkad jooksmas käima, aga homme on ju kogu aeg homme, käeulatuses, ja nii võibki jääda märkamata, et seda plaani haududes on möödunud juba kakskümmend aastat.

Selle konkreetse inimesega olin sõbraks saanud alles üsna hiljuti, aga kahtlustan, et pikaajalisematele sõpradele olen sedasinast lolli juttu ajanud juba ammu. Ühel minu teadvuse vahekorrusel on juurdunud veendumus, et eksin kogu aeg selle konkreetse endale määratud reegli vastu. Loomulikult heidan endale eksimist ette ja kurdan aeg-ajalt ka mõnele sõbrale, et näed, milline õppimisvõimetu togu ma olen, kohutav!

Tagasi üles