Galerii: kulinaarne kunstiteos ehk smörrebröd

Kel õnnestub Taanis käies smørrebrødis mitte süüa, siis ilmselt viibis ta seal öösel. Taanlased armastavad süüa lahtist võileiba ehk smørrebrød ja seda pakutakse kõikjal - tagasihoidlikust võileivakohvikust tipprestoranini.

Kopenhaagenis töömuuseumis on väljas Taani vanim võileib, tõsi küll, pisut näksituna. 1886. aastast pärit võileivapakk leiti Rosenborgi lossi remondi ajal ühe paneeli tagant. «Sööja oli jõudnud sealt võtta ühe ampsu, kas tal oli kiire või see lihtsalt ei maitsenud talle, aga sinna paika see jäi,» rääkis Taani suursaadik Kristina Miskowiak Beckvard. Kuna võileib oli pakitud ajalehte Socialdemokrat, võib arvata, et tegu oli töömehe lõunasöögiga.

Õigupoolest ongi smørrebrød algselt keskajast pärit põllutööliste lõuna. Kodust kaugemale tööle minnes võeti lihtsalt eelmise päeva toidujäägid kaasa. N-ö lihtrahva kiirest lõunast üldrahvalikuks õhtusöögiks muutus võileib 19. sajandi lõpus, kui Kopenhaagenis avati esimesed smørrebrød'i poed. Kopenhaageni kesklinnas asuv Ida Davidseni smørrebrød'i restoran avas uksed 1888 ja on juba viiendat põlve sama perekonna pidada. Söögikoha menüüs on üle 250 smørrebrød'i.

Loomaarsti kesköine suutäis

Umbes nii võiks eesti keelde tõlkida ühe Taani populaarseima võileiva Dyrlægens natmad, mis on saanud oma nime 20. sajandi alguses nii tsirkuses kui ka kuninglikes tallides hobuseid ravinud Sigurd Keilgaardi auks. Mehel oli kombeks pärast pikka päevatööd teha koduteel peatus ühes väikses söögikohas, mida pidasid Oskar ja Petra Davidsen. Söögikoht oli juba toona kuulus rikkaliku valiku poolest, kuid loomaarst tellis igal õhtul sama võileiba.

Loomaarsti kesköise suutäie kõige lihtsam retsept: rukkileivale tuleb määrida kas võid või rasva, selle peale käib pasteet, pasteedi peale viiluke soolaliha, veidi liha tarrendis ning punase sibula rõngas, kaunistuseks pisut maitserohelist.

Tagasi üles