Robert Linna (35) elus toimub pööraselt palju: kahel kuulsal vanemal, Reet ja Ivo Linnal on mõlemal ümmargune sünnipäev, tema bändid Lexsoul Dancemachine ja Elephants from Neptune on murdnud Eesti piiridest kaugemale ja kodus ootab muusikust issit kaks väikest armastuse vilja, pisem vaid ühekuune. Nii mõnelgi hakkaks pea ringi käima! Kuid Robi hoiab tasakaalu sama osavalt nagu kunagi tipprulataja aegadel. Kuidas ometi? Tundub, et mitu suurt elu saladust on talle korraga selgeks saanud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sind ei tunne esmapilgul äragi – kuhu kadusid su kuulsad suured juuksed?

Võib-olla on see enese maandamine, sest energia ja elu pagas koguneb juustesse ning see, milline on juuste tervis, räägib väga palju emotsionaalse ja vaimse tervise kohta. Mulle on see nagu eelnevast lahti laskmine ja uuesti alustamine koos uue väikese inimesega, iseendana, kuid uue lehekülje pealt. Mulle on alati meeldinud kergelt provotseerivad muutused elus, olgu siis pikad vuntsid või siilisoeng pikkade juuste asemel.

Kas sellist tunnet pole, et oled jõu ära andnud või antennidest ilma jäänud?

Ei, pigem ma remondin oma antenne. See aitab puhtamalt tunnetada. Juustest loobumisel oli kindlasti mingi vaimne põhjus, millele ma pole veel jälile saanud. Ehkki ma tean neid legende ning hindan pärimuskultuuri ja uskumusi. Mind väga huvitab esoteeriline maailm ja ma loen päris palju vaimsetel teemadel. See on sisemaailma arendamise küsimus, millest ma kellegi teisega ei räägi. Olen nii emalt kui ka isalt pärinud väga paksud juuksed. Ilma nendeta puhub tuul vastu peanahka, tunnen nii palju puhast energiat!

Mida sa veel peale juuste vanematelt pärinud oled?

Mulle on palju öeldud, et olen väga ema nägu. Aga eks ma olen ju rohkem kui poole elust temaga veetnud, küllap keskkond ka kujundab inimest. (Naerab.) Mu ema on selline, kes teeb kümmet asja korraga. Tal on alati vaja midagi uut leida ja avastada. Ema on alati olnud selline tuline inimene. Ta ei vanane üldse, on tänaseni paras võrukael – need jooned olen temalt saanud. Isa on samuti seiklusjanune, aga pigem vaimse külje pealt, leiab avastamisrõõmu uutest teadmistest. Mõlemalt olen saanud huvi maailma avastamise vastu.

Kui raske on olla tuntud vanemate laps?

See, et olen kuulsate vanemate tõttu millegi poolest erilises staatuses, on ainult üldsusele jäänud mulje. Mulle on nad ema ja isa nagu kõigil inimestel, lihtsalt neid tunneb rohkem rahvast nägupidi. Ja ma pole seda kunagi üritanud ära kasutada, ehkki ema ja isa on mind alati aidanud ja toetanud.

Praegu on suhtumine tuntud inimestesse muutunud, läänelik kujund staarist on siia jõudnud, aga varem seda polnud. Minu isa ja ema pole kunagi käitunud nagu staarid, nad on alati hoidnud kontakti rahvaga ja sellepärast suhtutakse ka minusse nii hästi. Ma ei ole mingite megastaaride laps, vaid pigem «need on ju meie oma Reet ja Ivo Linna, keda me kõik tunneme».

Kuulus vanaisa Ivo Linna ja pisitilluke Evi Linna.

FOTO: Robert Linna

Sul on siis saladus selge, kuidas staarina mitte õhku täis minna, vaid inimeseks jääda?

Jah, muidugi. Niipalju kui mina oma tuttavate muusikute seas tean – bändi tehakse selleks, et saaks ennast väljendada ja midagi lahedat sõpradega koos teha. Mitte sellepärast, et kuulsaks saada või raha kokku ajada. Ja kui inimesed on nõus raha maksma selle eest, et mina saaksin lihtsalt pilli mängida ja muusikat teha, tekitab see pigem alandlikkust ja tagasihoidlikkust. Tahan tulla oma fännidele vastu, et nad tõesti saaksid elamuse ja naudiksid.

Kui mu vanemad lahku läksid, siis küsiti hästi palju, et kuidas see mulle mõjus. Ma ei tea, kas seda on minust tundetu öelda, aga mitte kuidagi! See ei morjendanud mind. Kuid sellest momendist peale õppisin leppima olukordadega nii, nagu need on. Ma ei jää midagi taga nutma või millegi üle virisema. Sellega ei muuda midagi. Muusikas on samamoodi – lihtsalt lepin olukorraga, millega silmitsi seisan. Muretsemine on energia raiskamine.

Kas vahepeal saab villand ka, et alatasa rõhutatakse, kes su ema ja isa on?

Teismeeas oli seda küll. Otsisin midagi, mis oleks vanematest võimalikult erinev, eks ma sellepärast hakkasin ka rulaga sõitma. Kui su vanemad on muusikud, hakkab lõpuks pinda käima, kui aina küsitakse: «Noh, millal siis sina laulma hakkad?» Isa kinkis kitarri, ema pani mind klaverit mängima. Mäletan küll neid mõtteid, et hakkan avalikkuse survele vastu, teen midagi täiesti teistsugust! Aga kui mäss sotsiaalse tellimuse vastu üle läks, sain aru, et mulle endale meeldib muusikat kirjutada, pilli mängida ja laulda. Teeksin selle valiku ka siis, kui saaksin valida ükskõik mille hulgast.

Kas vanemad on andnud sulle ka konkreetseid nõuandeid, mida meeles pead?

On, kindlasti on! Kõike, mida nad mulle soovitavad, võtan väärtusliku infona ja püüan lahti mõtestada. Olen meie peres kõige häbelikum inimene ja pika puuga see, kes kõige vähem juttu räägib. Alguses oli mul raske ennast laval avada, selles vallas oli kõrvalt ema-isa jälgides väga palju õppida. Isa on öelnud, et mitte kunagi ei tohi laval vabandada. Kui sina oled laval, on pall sinu käes – sa ei pea vabandades seda ära andma ega endale vett peale tõmbama. See laseb õhu välja ja lavamaagia kaob. Minu vanemad on koolitatud artistid, inimesed tulevad maagiat nautima ja sinu ülesanne on see luua, mitte vastutust enda õlult maha raputada.

Vanemad ütlevad: «Niikaua kui energiat on, tuleb panna!» Nad on tõepoolest süstinud minusse seiklushimu ja carpe diem-mentaliteeti. Ja tänu sellele, et neil oli alati palju tööd, sain mina lapsena sellevõrra rohkem vabadust ja ruumi, et ennast avastada.

Robert trummide taga aastal 1992.

FOTO: Erakogu

Sul on kolm bändi. Kuidas sa nende vahel navigeerimisega toime tuled?

Mulle pole need erinevad maailmad, vaid sama muusikalise redeli arenguastmed – kõik, mida ma ühe bändiga õpin, toon teise bändi kaasa. Kõik algab kodusest plaadiriiulist, selle kaudu jõudsin ka muusikastiilideni, kus tahaks ise midagi panustada.

Alguses olid väiksemad bändid Kaja ja Ära ning nagu 17–18-aastased ikka, tahtsime kõik oma sügavamad tunded muusika kaudu välja elada. Saime tuttavaks hilisema Elevantide trummari Jon Mikiveri ja kitarristi Markko Reinbergiga, kes tegid raskemat mussi, see tundus hästi põnev ja kümme aastat tagasi said meist Elevandid.

Tänu Elevantidele sain tuttavaks paljude teiste muusikutega ja alati on suur väljakutse minna lavale koos endast paremate pillimeestega. Erakordselt ägedate pillimeestega koos jämmides sündiski Lexsoul Dancemachine, see oli kuus aastat tagasi.

Kuradi Saar sündis eelmisel aastal – mingite lugude puhul tekkis tunne, et eesti keeles kõlaksid need palju lahedamalt. Ja kui neid demosid kogunes juba omajagu, siis otsustasime, et teeme selle ära, ning rahvas võttis asja väga hästi vastu. See on seesama Elevantide punt. Üks pööraselt andekas, mu meelest meist kilomeetreid parem muusik Kostja Tsõbulevski on veel lisaks.

Miks ma oma teistes bändides inglise keeles laulan, tuleneb eelkõige neist muusikastiilidest. See on algne lingvistiline keskkond, kust funk ja blues rock on välja arenenud. Ja samuti näeme me maailma laiemalt ning oleme üllatuslikult ägedalt Eestist päris kaugele jõudnud.

Väljaspool Eestit on sinu tuntuim bänd siis Elephants from Neptune?

Ma arvan küll. Elevantidega oli see siht konkreetsem ja meil tekkis hea võimalus Red Hot Chili Peppersi kontserdil neid soojendada rohkem kui kümne tuhande inimese ees – ulatus kasvas üheainsa kontserdiga ja jõudis ka Eestist kaugemale.

Lexsoul Dancemachine’i vastu tuntakse samuti suurt huvi. Hiljuti korjati Inglismaal meie lugu «Beef Grinder» üles, see sai hitiks ja seda mängitakse siiamaani klubides. Inglise alternatiivsema funkmuusika publiku jaoks oleme me põnev perifeeriabänd. Itaalia ja Hispaania publik on samuti meid internetist üles leidnud, päringuid tuleb piiri tagant päris palju. Ma kahjuks ei oska öelda, kuidas see täpselt õnnestunud on.

Robert Linnat näed laval:

14.06 – Lexsoul Dancemachine festivalil Võnge (kl 23, pealava)

15.06 – Ivo Linna juubelituuri pidulik kontsert Kuressaare lossihoovis

28.06 – Lexsoul Dancemachine Tallinnas Kultuurikatla aias Pada

10.–19.07 – Ivo Linna juubelituuril üle Eesti

26.07 – Jimi Hendrixi austuskontserdil Tuletorni festivalil Rannapungerjal

28.07 – Lexsoul Dancemachine festivalil ImaginaFunk Hispaanias

3.08 – Kuradi Saar Intsikurmu festivali pealaval

14.–28.08 – «Kremli ööbikute» etendused Narvas Kreenholmi tehases

Lexsoul Dancemachine on ka Eestis üks tulisemalt fännatud bände ja lavale astute enamasti peaesinejana.

See on õnneks niimoodi juhtunud küll. Pakkumisi tuleb järjepidevalt, aga oleme hoidnud seda joont, et kui teha, siis suurelt ja vägevalt. See on kuidagi kasvatanud Lexsouli bändina suuremaks.

Suure publiku ette astudes haarab täielik hasart – kas ma saan nad kõik, iga viimase kui inimese endaga kaasa? Õnneks käivad meid kuulamas seltskonnad, kes juba teavad, mida oodata, ja on valmis kohe aktiivselt kaasa elama. Eestlaste puhul on ju nii: kui üks teeb ette, siis teine teeb järele. Kui kamp inimesi ümber hüppab, kisub ennast ka kaasa. Hea tuju laeng nakkab.

Inimeste kaasamine ja ühendamine on meie konkreetne eesmärk. Lexsoul on tantsimiseks, täielik väljaelamise värk. Inimesed võtsid ruttu vedu. Pea igal kontserdil näen tuttavaid nägusid ja mõtlen – huvitav, kuidas nad jälle siia sattusid.