Lastekaitsetöötajate raske argipäev: pidžaamas väikelaps bussipeatuses ja sõnakuulmatud teismelised

FOTO: Jenny Sturm / PantherMedia / Jenny Sturm

«Lastekaitsetöötaja sai teate, et jahedal kevadhommikul kella kümne paiku leiti bussipeatusest umbes kaheaastane pidžaamas väikelaps. Keegi ümbruskonnas last ei tundnud,» meenutab lastekaitsetöötaja.

Meenutades äsja möödunud lastekaitsepäeva on paslik arutleda laste haavatavuse üle tänapäeva ühiskonnas. Tasub mõtiskleda, miks ja mille eest tuleb lapsi kaitsta ja kes peaksid seda tegema.

Lastega seotud teemad puudutavad kõiki inimesi, sest me kõik oleme olnud lapsed ning paljudel meist on endal lapsed. Me tahame anda lastele parimat, mida oskame ja suudame.

Laste olukorda, õiguste tagamist ja kaitset peab oluliseks teemaks ka riik. 2016. aastal jõustunud lastekaitseseadus tõstis lastekaitsetöö prioriteediks abivajaduse varajase märkamise, ennetustöö ja valdkondadeülese koostöö.

Kes on lastekaitsetöötaja ja mida ta teeb?

Kohaliku omavalitsuse roll on tagada oma piirkonnas laste ja perede heaolu ja turvalisus. Selleks on omavalitsustes lastekaitsetöötajad, kes nõustavad lastega peresid nende õigustest ja kohustustest ja suunavad vajadusel teenustele. Keerulisemate juhtumite puhul kaasab kohalik omavalitus sotsiaalkindlustusameti lastekaitseosakonna konsultante.

Lastekaitsetöötaja töö sarnaneb veidi vetelpäästja ja tuletõrjuja omaga. Me kõik loodame, et meie teele ei tule kriitilisi hetki, mil vajame nende tublide tegutsejate abi. Ometi on nii hea teada, et nad on olemas. Me saame rahuliku südamega ajada omi asju, kui teame, et vajaduse korral tulevad nad meile appi.

Küllap nõustume kõik, et lapse parim kasvukeskkond on kodu ning last saab kõige paremini aidata, kui aidata perekonda. Kuigi suurem osa peredest tuleb oma eluga edukalt toime, jääb mõnes peres vahel heast tahtest väheseks ning vanemlikke oskusi napib. Mõnikord annavad kunagi tehtud valed valikud tagajärgi, vahel veab tervis alt ja me keegi ei ole kaitstud lihtsalt ebaõnne eest. Seetõttu ongi vaja lastekaitsetöötajat, kes otsib üles ja toetab pere tugevusi, astub vajadusel ajutiselt vanema «kingadesse» ning hoiab lapse elus otsuseid ja valikuid tehes alati keskmes lapse huve.

Lastekaitseseadus kohustab teavitama elukohajärgset lastekaitsetöötajat või helistama lasteabitelefonil 116111, kui märkame abivajavat last. Meie ühiskonnas on jäänud vähemaks lapsi, kellel on sõna otseses mõttes kõht tühi. Ometi on lapsi, kes kogevad «ilmajäetuse vaesust», kes ei käi huviringides või on sageli üksinda, piisava vanemliku tähelepanu ja tunnustuseta. On lapsi, kelle emotsionaalsed vajadused on rahuldamata ja kelle meel on nukker. On ääretult oluline, et selliste laste abivajadust märgataks õigeaegselt.

Mõned näited elust

Lastekaitsetöötaja sai teate, et jahedal kevadhommikul kella kümne paiku leiti bussipeatusest umbes kaheaastane pidžaamas väikelaps. Keegi ümbruskonnas last ei tundnud. Lastekaitsetöötaja soovitusel viis politsei lapse esialgu turvakodusse. Kella 12 paiku helistas hirmunud lapsevanem, ta oli politseist teada saanud, et laps on turvakodus. Ema sõnul oli ta öösel tööl ja heitis hommikul koju tulles magama. Laps avas aga iseseisvalt ukse ja läks jalutama.

Kas laps oli ka öösel üksi? Kas ema töötab kõigil öödel? Kus oli lapse isa? Kas ema oli ikka kaine, kui magas nii sügavalt, et ei kuulnud lapse lahkumist? Kas teisi turvalisi täiskasvanuid ei ole, kes võiksid lapsega olla, kui ema puhkab? Kas ema on ainus, kes perele sissetulekut teenib? Kuidas laps ukse lahti sai? Kui uks on nii kergesti avatav, siis kas korteris on veel midagi, mis võib last ohustada, kui ta hommikuti üksinda on? Küsimuste rida võib lõputult jätkata.

Lastekaitsetöötaja ülesanne on välja selgitada, kas lapsel on turvaline minna tagasi koju. Kuigi ta usub mures ema juttu, peab ta veenduma, et lapse kodus on kõik korras. Võimalusel külastab ta kodu, vestleb emaga ning selle alusel otsustab. Eelmises näites läks lapsuke paari tunni pärast emaga koju tagasi ja emale jääb hoiatav mälestus kogu eluks.

Teinekord teavitas kool lastekaitsetöötajat, et 12-aastane laps segab tundi, käitub koolis halvasti, on hakanud valetama ja suhted kaasõpilastega on muutunud keeruliseks. Ta hulgub ringi ja puudub sageli tundidest. Poissi nähti ka vanemate õpilastega koos suitsetamas. Vanemad aga ei märganud lapse käitumises probleemi, sest kodus on kõik «hästi».

Kui lastekaitsetöötaja vanematega vestles, vangutasid mõlemad pead. Nad ei osanud olukorda selgitada. Kõik oli ju seni korras, lapsel olid mugavad õppimistingimused, oma tuba, samuti selged reeglid. Vahel oli küll nii, et kui ema lubas, siis isa keelas, aga üldiselt järgisid vanemad ühtseid kasvatusmeetodeid.

Kui lapsele anti sõna, põrnitses ta esialgu omaette ja oli vait. Siis aga pöördub isa poole: «Mina valetan, aga te ise? Ema teab juba ammu, et sul on armuke, ta elab sinuga vaid raha pärast.» Siis puhkes ta nutma: «Ma kuulsin, kui te rääkisite, et lähete lahku!»

Lapse käitumisprobleemid tõid vaid esile tema tegeliku mure. Ta ei teadnud, mis temast saab. Täiskasvanud arvasid, et ta on liialt noor, et mõista vanemate vahel toimuvat. Ometi tajus laps kodust pinget. See pärssis tema õpivõimet ja halvas käitumise.

Rätseplahendused kõigile

Lastekaitsetöötaja ei suuda alati lahendada kõiki probleeme, kuid ta ei lase ka nendega üksi jääda. Ta tunneb ja teab teisi spetsialiste, kes oskavad ja suudavad aidata. Perele tuleb abi pakkuda diskreetselt, sest vähestele meist meeldib olla abivajaja, abi pakkuda on palju lihtsam. Lastekaitsetöötaja töö on nagu rätsepal. Iga klient, iga juhtum on eriline. Traagelniidid on vajalikud, et hoida õiget vormi, kuid valmis õmblustööl ei tohi need näha jääda.

Mõnikord, kui vanematevaheline vaidlus läheb nii ägedaks, et isegi kohtust pole abi, peab lastekaitsetöötaja ütlema: «Stopp!» Tal tuleb suunata vanemate pilgud nende mõlema armastatud lapsele, kes on selle vaidluse keskel ja õnnetu. Laps ei taha valida pooli, ta tahab olla armastatud. Ta vajab selgitust, et kuigi talle armsatel inimestel on arusaamatusi, armastavad nad mõlemad teda.

Kõrvaltvaatajatel on tihti tunne, et lastekaitsetöötaja oleks pidanud mõnes situatsioonis olema karmim või leebem. Eriti puudutab see olukordi, kus laps eraldatakse perest. Aeg-ajalt kõlab ka meedias arvamusi: «Kus siis lastekaitsetöötaja oli? Ammu oleks pidanud lapsed perest ära võtma!» Või siis risti vastupidine arvamus: «Miks toimiti nii äkiliselt? Miks perele ei antud aega? Miks ei abistatud?» Mida iganes lastekaitsetöötaja ka teeb, kellegi arvates võib ta ikka valesti käituda.

Lastekaitsetöötajatel on sageli konkreetse juhtumi kohta palju infot. Ometi ei saa nad seda selgitusteks jagada. Neil peab olema tohutu sisemine mahutavus, sest nad teavad paljude inimeste eludest seiku. Teavad paljude inimeste isiklikke ja sageli delikaatseid detaile. Nad on näinud laste hirmunud silmi, katkenud peresuhteid, inimeste varjatud pisaraid, lähedase inimese alandamist, üksteise avalikku süüdistamist, lastega manipuleerimist, laste vajadustega mittearvestamist. Ka raskeid haigusi, õnnetusi, kurbi sündmusi.

Lapsed ei oska alati anda hinnangut, kas vanemad käituvad nendega õigesti. Nad ei tahagi seda oma vanematega teha! Ent kõigil lastel on õigus turvalisele kasvukeskkonnale ja õnnelikule lapsepõlvele.

Kuna lapsed on tulnud siia maailma meie kaudu, meeldib meile arvata, et nad on justkui meie omad. Ometi ütleb luulesalm:

 Teie lapsed ei ole teie omand,

nad on Elu enese pojad ja tütred

nende läbi igatseb Elu iseenda järele.

Lapsed tulevad küll teie kaudu, kuid mitte teilt.

Ainult viiv on nad teiega, kuigi ei kuulu teile.

Te saate anda neile oma armastust,

kuid mitte oma mõtteid,

sest nendel on omad.

Te saate anda peavarju nende kehadele,

mitte nende hingedele,

sest nende hinged elavad tulevikumajas,

mida teie ei saa külastada isegi oma unelmais mitte.

Te võite püüda olla nende sarnased,

kuid ärge tahtke neid teha endi sarnasteks,

sest elu ei kõnni tagurpidi ega pikenda eilset,

K. Gibran (tõlge A. Siig)

Lapsed on Elu enese pojad ja tütred ja viibivad meiega vaid viivu... Seda suurem on meie kohustus täiskasvanutena tagada, õigupoolest luua nende lapsepõlv – ja ­seda kohe, sest lapsepõlv on praegu.

Ärgem olgem heade sõnadega kokkuhoidlikud. Need ei ole arvel ega meile laenuks. Õnneks ei saa sõnad otsa ja neid võib julgesti kasutada. Öelge siis häid sõnu oma kallitele – ja eriti lastele!

Ja kui sul pole ka ühtegi sõna, siis naeratada saad sa ikka. Bussis trügivale suure seljakotiga koolijõmpsikale, unesoojale väikelapsele, keda hommikul läbi vihma lasteaeda viiakse, õhtul bussipeatuses norutavale teismelisele. Naeratage!

Tagasi üles