Kuhu kaob raha ja kust tekivad pekid? Suve hakul tahavad peaaegu kõik lahti saada ülearusest rasvahunnikust, mis on end salamisi sisse seadnud. Muidugi vähese vaevaga ja võimalikult kiiresti. Nii ka mina! Hüppenöör olevat tõeline võluvits, mis pekkidele säru teeb. Aga kas ikka teeb?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Võtan natist kinni Jump Kultura hüppenööriinstruktoril Martin Perensil ja nõuan, et õpetagu ta mullegi siva selgeks need imevigurid, mille abil ta ise ülehelikiirusel heasse vormi sai. Eeskuju on muljet avaldav: varem turske kehaehitusega mees on mõne kuuga minema põrgatanud 14 kilo. Tema vorm on silmanähtavalt edenenud, samuti on lennanud lakke energia, elurõõm ja liikumislust. Mu ees seisab elus innustus ise!

Jump Kultura hüppenööriinstruktor Martin Perens võttis treeningutega alla 14 kilo.

FOTO: Madis Sinivee

Minu enda elus on ajalooline aeg – seni sain muretult kõike näost sisse ajada, kuid viimase aasta ülisoe sõprus käsitööõllega on taljele mõningad heaolulisad külge kasvatanud. Hüppenööritrenn aga lubab imet teha: rasvad niuhti minema kupatada ja keskkoha koomale tagasi tõmmata. Kõlab kahtlaselt, aga katsetame.

«Hüppenööritrenn kujutab endast kõva kardiotreeningut, mille tulemusel sa kaotad väga kiiresti ülimalt palju kaloreid,» innustab Martin. «Samuti on see lihtne ja igaühele kättesaadav. Seda saaks võrrelda jooksmisega, lihtsalt lähed ja treenid ükskõik kus. Ainult hüppenööritreening on keskmiselt kolm korda intensiivsem. Ehk kui tahad kaalu langetada, siis pool tundi jooksu võrdub vaid kümne minuti hüppamisega.» Kõlab nii, nagu oleks keegi avastanud imelihtsa otsetee kergema kehani! Haarame hüppenöörid ja treening algab. Vaata videost, mis sest plaanist välja tuli.

Jõehobu seiklused

Põnts-põnts-põnts kõlab korraga kõnniteel, nagu oleks kusagil lähikonnas väike jõehobu meiega liitunud. Kujutasin ette, et hõljun kergelt nagu udusulg, aga kaugel sellest! Paraku jäävad minu viimased hüppamised kena kolmekümne aasta taha, ja kümneaastasel põnnil õnnestus udusulglemine kahtlemata paremini. Kuid hullem avastus on alles ees! Arvasin end üsna heas vormis olevat, vähemalt vastupidavuse poolest. Aga tühjagi – vaid minut hüpatud ja tahaks juba puhata. Kipun hingeldama, samm ja nöör lähevad sõlme, jume on juba kergelt peedikarva... Mis lahti?

«Õige tehnika on väga oluline,» on Martin juba jaol. «See pole päris nii, et haarad hüppenööri ja kukud kargama, asi tuleb esmalt selgeks õppida! Just sellepärast on hea mõte teha algust koos juhendajaga. Valesti hüppamiseks on mustmiljon võimalust ja kõik need lõhuvad liigeseid, koormavad selga ega võimalda piisavalt pikalt treenida. Sa vehid liiga palju, sellepärast sa ei jaksagi kaua!»

Kui hüppenööriäss mulle igasugu värdhüppeid ette näitama hakkab, läheb asi väga lõbusaks. Mis sellest, et mõnigi neist kujutab ilmselt mind ennast kõverpeeglis. Saan teada, et algajad kipuvad liiga kõrgele kargama, tegelikult piisab vaid pisut pehmelt maast kerkida, et nöör siuh läbi läheks. Samuti laperdavad nad helikopteri kombel käsi, kehakoiak on vale, tehakse palju kasutuid liigutusi. Nööri paneb liikuma vaid tilluke liigutus randmest ning suure osa treeningust teeb, üllatus-üllatus, hoopis keskkoht – hüppamine on võimalik üksnes siis, kui kõiki korsetilihased on hoitud, ehk teevad usinasti tööd. Sealt ka ülikiire taljet vooliv efekt. Ja tagatipuks pakub hüppenöör lihtsaima võimaluse koordinatsiooni arendada. Pea, käed ja jalad peavad ju koostööd tegema, ja igaühel on erinev liigutus.

Kui Martin mulle detailhaaval selgeks teeb, kuidas asi käib ja mismoodi pehmelt pöiale maanduma peab, asendub trampimine lendamist meenutava tundega. Lähen hasarti, võtan aina julgemaid vigureid ette. Nii me seal jutleme ja kepsleme ega pane tähelegi, et ongi hädavajalik kümme minutit täis saanud. Nahk on täiesti märg – pingutus missugune! Aga kulgeb kuidagi supersoodsa emotsionaalse sageduse peal. Lapsena me ju ei treeninud, tegime sedasama lõbu pärast. Nüüd saab millegi ülimõnusa ja lõbusa käigus ka pekkidest lahti. Kaval värk!

Sina puhkad, keha treenib edasi

Martin läheneb asjale äärmise metoodilisusega. Lisaks sellele, et ta ei luba ennast vale tehnikaga lõhkuda, hoiatab ta, et väga suure ülekaalu korral tasuks esmalt midagi vähem põrutavat harrastada. Kui üle on 10–20 protsenti kehamassi, saab terve inimene selle juba reipalt maha keksida. Aga mis imemoel on siiski võimalik, et juba kümme minutit tulemuse annab? Saladus peitub