Mis toimub kodukohviku köögipoolel? Ma ei tea, kas sa ikka tahad seda teada...
Lisatud kaks kõige populaarsemat retsepti

Õnne kohvikupreilid Helen, Helis, Kristina ja Laura.

FOTO: Mihkel Külaots

Kohvikupidamine paistab teisetpoolt letti vaadatuna üks romantiline ettevõtmine. Reaalsuses saad aga kõike muud kui romantikat! Känguruhüppeid, kriminaalseid saiu, matkavaid mustikaid ja palju muud, mida ei oskaks ettegi kujutada.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Tahan ka koffik,» teatas titale omase veendumusega mu alla-aastane, allameetrine pisitütar Õnne. See oli viis aastat tagasi. Tundus hea nali. Aga siis mõtlesime, et olgu peale, teeme siis kohviku. Võtsime õed-vennad kampa, panime plaani paika ning üheks päevaks aastas lõigi mu koduhoovis Õnne-nimeline kohvik uksed valla.

Tilluke kohvikuomanik Õnne vanaisa süles oma valdusi üle vaatamas.

FOTO: Kristina Herodes

Kalamajas elades oli see lihtne ka – sobiv raamüritus asumipäevade näol oli juba olemas ning hulk häid elamusi teiste toredatest kodukohvikutest muljemälus. Meie ettekujutus kohvikupidaja ilusast elust oli aga roosam kui sefiiritort – et tipid päikesepaistelisel päeval kaunis põllekeses kodumurul, vestled kallite külalistega ja kostitad neid hea-paremaga. Tühja sa seal tipid! Kihutad nagu gepard, koogivaagen kaenlas, ja ikkagi tunned, et kahest käest-jalast jääb häbematult väheks.

Igasugu kodanikualgatuse siirusest ja vahetusest pakatavates projektides on mingi isemoodi võlu, mis külmas ärimaailmas kaduma kipub. Tore on ju teha midagi, mida sa igapäevatööna ei tee, ja ei saa salata, et mõnel inimesel on juba veres ürgne soov süüa teha ja seda teistele pakkuda. Eks leia iga maiasmokk motivatsiooni sellestki, et midagi hõrku valmistades saab ka ise miskit tavalisest paremat nahka pista. Tegelikkuses seda viimast ei juhtu. Mis siis, et mojito-toorjuustukook (vt retsepti) on nii pööraselt hea, et oleksin suuteline poole sellest üksi ära sööma. Tavaliselt pole kohvikupäeva möllus mahti mitte midagi suhu pista, ja ega tule meeldegi.

Mojito-toorjuustukook – meie legendaarne hitt ja kõige rohkem küsitud salajane retsept. Vt allpool!

FOTO: Kristina Herodes

Kuidas nii? Sest hoolimata parajast hullumajandusest saadab kodukohviku pidamist mingi omalaadne eufooria. Tegijaid küll napib, sest ega pisikesse kööki üle paari pere mahukski, aga kõik aitavad kõiki, kambavaim on vägev ja mida hullemaks läheb tempo, seda rohkem sünnib ka situatsioonikoomikat ja saab spontaanselt naerda. Kodukohviku vedamine tasub ette võtta siis, kui otsid eeskätt elamust või uut kogemust. Kui sa ei fänna kokkamist, kostitamist ja külalistega suhtlemist, siis parem ära tee. See on liiga raske, ausalt.

Kriminaalselt odavad saiad

Hindade arvutamise juures põrkusin tõdemusega, et seni olen süüa teinud vaid kallitele külalistele. Nüüd äkki tuleb mõelda, kas iga parema maitse nimel lisatud vigur ikka hinda väärib. Aga mis siin mõistatada, arvutame välja ja asi selge!

Hämminguga avastan, et kõige kallim kraam meie pop-up-puhvetis on salatid ja smuutid. Värsked aiasaadused maksavad, mis sa teed. Ometi pole menüü värskendamisest pääsu, sest terve rügement sõpru käis eelmisel aastal nõudmas: «Sa teed ju kohutavalt häid salateid alati, kui sul külas käime. Miks neid Õnne kohvikus pole?» Nüüd siis on. Saavad endale nimetused meie koduslängist: tige kala ja kuum kits (vt retsepti). Nende pakkumine kujuneb kõige suuremaks kadalipuks, sest ahel tellimus-köök-valmistamine-laudatoomine on alamehitatud kodukohvikule sobimatult konarlik. Esmalt ripub silt seinal ja mitte keegi ei telli. Kuidas see võimalik on, minu imehea salat ja keegi ei taha?! Siis kütan teha nii palju, nagu suudan, ja valmistatu saadame lihtsalt letti. Toodu krabatakse kohemaid ära. Sekka saan kiirkorras külalistega juttu rääkida. Küll see on mõnus, neile hullult maitses! Nii ongi väsimus kui peoga pühitud ning sööstan kööki, tulejutt taga. Vaevalt on viimased kuus portsjonit kuuma kitse ette kantud, kui ahi otsustab, et teda, vaesekest, on täna ilmselgesti kuritarvitatud, ja annab sinise suitsu sisinal otsad. Profiköögi võimekuseni ei küündi paraku ühegi koduköögi sisseseade.

Kuid suuremad üllatused on alles ees. Minu kukliautoriteet Karlsson kirjutas kord Majasokule: «Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!» Olen kirglik saianägu ning käin hea asja eest heldelt raha välja. Kuid saiadele-kookidele kuluvat toorainet kokku rehkendades tundub mulle mitmel korral, et olen vea teinud. Ei saa nii väiksed arvud olla! Jahukraam on jahmatavalt odav. Isegi kui arvestad juurde töötunnid ja korrutad kogu tehingu kahega, kipuvad summad eurost allapoole jääma.

Tagasi üles