Särgist sõbani, pottmütsist põlleni – ja kõik oma kätega!

Tellijale
avatud

Postimehe keeletoimetaja Piret Joalaid isetehtud Hageri kihelkonna rahvarõivastega.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuhu sa nende riietega lähed, kui valmis saad? Aeg-ajalt sellist küsimust kuuldes ei osanudki ma midagi päris täpselt vastata, sest see ei tundunud esialgu kõige tähtsam.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kaks aastat tagasi end rahvarõivakursusele «Särgist sõbani» kirja pannes mõlkus küll mõtteis, et läheks juubelilaulupeol lavale omaenda rahvarõivis, kuid soov selline komplekt saada tekkis juba hulk aega varem. Ise tegemisest ei osanud ma siis veel unistada. Suures õhinas alustasingi pool tosinat aastat tagasi sellest, et uurida, kust ja kuidas midagi soetada. Olemas oli ainult nähtavasti ema tikitud punaste lilledega valge põll. Uurisin raamatuid ja hakkasin internetist otsima ning rahvusliku käsitöö näitustel käima. Kõigepealt leidsin vöökuduja, siis läksin pottmütsi kursusele ja seejärel lasksin säärepaelad punuda. Avastasin ka triibukanga kuduja, kuid hiljem selgus, et nende triibud ei olnud õiget värvi.

Kuidas need mõned üksikud osad terviklikuks komplektiks kujundada? Just siis märkasin rahvarõivaste valmistamise kursuse «Särgist sõbani» Kehtna rühma kuulutust ja olin hetkega maha müüdud: see on täpselt see, mida praegu vaja!

Kaks aastat sõitsin kord kuus (välja arvatud suvel) kahepäevasele koolitusele meistrite käe alla tikkima-pilutama-õmblema-kuduma. Esimene töö oli särk. Ehkki võiks arvata, et mis see siis ikka ära ei ole tikkida kaks õlalappi ja kaks kätist, on kõik sootuks keerulisem. Kui asjatundmatu võib piltide järgi arvata, et tuleb teha vaid paar ristpistes rida, siis tegelikult tikitakse hoopis keerulisemaid pisteid. Veendusin kohe, et omal käel poleks ma suutnud midagi sellist valmis saada.

Tagasi üles