Mirjam Nutov: kui riik tahab ääremaalt välja kolida, siis tuleb seda teha intelligentselt (11)
31. mai 2019, 19:02
Eesti kõige suurem sisejulgeolekurisk on inimesed, kes kaotavad pea kohe, kui miski nende turvasüsteemis kõikuma lööb, leiab rahvusringhäälingu Võrumaa korrespondent Mirjam Nutov. Praegu vajab ühiskond inimesi, kes on kahe jalaga maa peal.
Väiksel kontorilaual on aukartustäratav kogus tehnikat, sh kolm mikrofoni, lisaks kõrvaklapid, kaitseprillid ja kiiver. Kõik see peab mahtuma ERRi Võrumaa korrespondendi Mirjam Nutovi (33) seljakotti. «Esimest korda ladusin kogu kraami välja Pariisist tulnud praktikandile näitamiseks ja olin ise ka üllatunud, et seda nii palju on,» tõdeb Nutov. Huvi pärast kaalus ta oma töövahendid ära ja sai tulemuseks 12 kilo. «Seda on ikka päris palju,» möönab ta.
Kiiver, kõrvaklapid ja kaitseprillid on tal kaasas kaitseväelugude jaoks, mida Nutovil Nursipalu polügoonil üksjagu teha tuleb. «Mulle on see professionaalsuse näitaja, et ma ei lähe polügoonile jutuga, et oi, mis teil siin küll on, vaid et OK, mehed, mul on omal kõrvaklapid ja kaitseprillid, hakkame nüüd tööd tegema.»
Kõike tuleb teo kombel kaasas kanda, sest uudisteajakirjanik ei tea kunagi, kuhu töö teda ühel või teisel päeval viib. «Mõnikord tean, et mul on natuke n-ö puhtam töö ja saan kanda pärleid ja pitspluusi, aga siis tuleb kõne ja ühtäkki avastan end Eesti-Vene piiri ääres, pärlid kaelas, rääkimas, et siit need pätid üle tulidki,» naerab Nutov.
Nii kujunes meie intervjuust seiklemine mööda Võrumaa külateid.
Oled aastaid vabakutselise ajakirjanikuna töötanud. Kuidas sa Võrumaal elades toona ellu jäid?
Ma kasvasin metsade vahel elades vabaks mõtlejaks. Mind õpetati mõtlema, kuidas saab, mitte miks ma ei saa. Mõtlema sellele, mis on lahendus, aga mitte takistustele. Kui sa nii mõtled, siis see ongi võimalik. Vabakutseliseks ajakirjanikuks olemine on ettevõtluse vorm, nagu diivanitegi tegemine. Sul on oma äri-, tootmis- ja finantsplaan.
Võrumaa ajakirjanik Arved Breidaks kirjutas hiljuti ühes Postimehe kommentaaris, et ta pole kunagi pidanud nii palju tööd tegema ja samas nii kehvasti elanud kui vabakutselisena.
Arvedil on õigus. See oligi väga raske, aga kes ütles, et kerge peab olema. Vaata, kuhu me oleme oma ühiskonnaga jõudnud. Inimesed ei soovi enam pingutada, nad lihtsalt tahaks olla, et kogu aeg oleks väga tore. Kui sa tahad läbi lüüa, siis tuleb tööd teha. Väga lihtne. Need, kes tööd ei karda, neil lähebki paremini.
Viis aastat tagasi oli vabakutseliste ajakirjanike maine selline, et need on mingid vallandatud viinaninad, kes ei suuda tähtaegadest kinni pidada. Väga keeruline oli pidada palgaläbirääkimisi. Kui sa oled toimetuse palgal, siis kõik su kulud, olgu telefoni- või internetiarve, maksti kinni, vabakutselisena on see sinu rida, nagu ka tööjõumaksude tasumine. See kõik peab olema sisse arvutatud sinu töötasusse. Viis aastat tagasi sellega ei arvestatud. Nüüd on see pilt muutunud.
Sügisel pani aastaid vabakutselisena töötanud tuttav ameti maha, sest ühtäkki jätsid tellijad arved tasumata.
Kas see ei ole ühe sõnumi võimendamine? See oli üks väga ebameeldiv näide, aga selle kõrval on viis koostööpartnerit, kellega töö laabus. Nagu me meedias praegu teeme – võtame ühe negatiivse asja ja mängime selle suureks, et nii ongi.
Kuidas sa saad oma tööd teha, kui oled meedia suhtes nii kriitiline?
Mulle ei meeldi see, kuhu ajakirjandus praegu liigub. Ammu enam ei saa rääkida heast ajakirjandusest, midagi pannakse prauhti veebi üles, peaasi, et klikke tuleb. Ei huvituta sellest, mis on järgmised etapid. Oluline on saada ükskõik millist infot ja hästi palju kuskile veebi üles.
Me elame ajastul, kui inimesed on kogu aeg näppupidi telefonis, otsides midagi uut.
Kurioossel kombel on sel ajastul «Aktuaalse kaamera» vaatajaskond märgatavalt kasvanud. Nad küll ketravad päev läbi mingeid pealkirju, aga päeva lõpus ei saada enam aru, mis toimub. Siis vaadatakse «Aktuaalsest kaamerast», mis on juhtunud.
Üks asi on olla riigilt raha saav meediamaja, aga erafirma peab oma klientidele pakkuma seda, mida nemad tahavad, sest muidu nad lähevad mujale.
Ma ei ole sellega nõus. Ei ole ainult nii, et turg kujundab ajakirjandust. Ajakirjandus kujundab ka turgu.
Kui Eesti meedia ei paku lugejatele seda, mida nad ootavad, siis paljud, eriti just noored, lähevad infot otsima ingliskeelsesse meediaruumi.
Aga ingliskeelne meedia ei räägi sulle elust Eestis.
See neid ei huvitagi.
Ühel hetkel hakkab huvitama. See on laiem probleem. Üha enam räägitakse sellest, et pole vaja riike, valitsusi. Väga haritud inimesed räägivad globaalsest maailmast – ma olen täna siin, homme seal, mind kohalikud asjad ei huvita. Me ei ole ühiskonnas praegu selliseks mõtlemiseks üldse valmis. Aga pealekasvav põlvkond näeb maailma hoopis laiemana kui pundi rahvusriikidena. Nemad näevad, et meie oleme osa globaalsest tervikust. Kui me läheme rohujuuretasandile, mõtleme Eesti julgeolekule, siis oleks mõistlik huvituda sellest, mis äärealadel toimub. Eriti seal, mis on Venemaa piiri ääres – Ida-Virumaal ja siin.
Ajakirjanik ei saa nii mõelda, et ma pean jõudma suurte massideni. Mõtle minu peale. Ma olen siin täiesti üksi ja see on väga karm. Ma võtsin Isabelli (koera – toim) puhtalt sellepärast, et oleks üks karvakera, keda silitada, kui juhe kokku jookseb. Kui sa suudad inspireerida kasvõi ühte inimest, tema maailmapilti mõjutada, siis see ongi juba väga hästi. Miks me peaksime tahtma muuta masse? Ajakirjandus ei muuda ju suurt midagi.
Kuidas ei muuda?
Me ei muuda seda ühe looga. Siin jõuamegi selleni, et me ei saa alluda lugeja diktaadile, vaid peame ütlema, et loe seda ka, sellise lolli järjekindlusega kujundame lugejaid. Ma olen täiesti kindel, et ajakirjandus kujundab ühiskonda ja on ülioluline, mida me pakume.
See memm, kelle juurde ma kohe pean minema – kes ta maailma uudistes on oma murega, et ajalehti enam koju ei tooda? Suures plaanis täiesti mõttetu uudis, aga see uudis teeb maailma suuremaks. Mis kõige põhilisem – linnas läheb maailmapilt kuidagi lappama. Ma näen Tallinnas käies oma toimetuse pealt, et kogu aeg on mingi surin või pinge õhus, ollakse valmis sööstma, kuigi midagi suurt pole juba mitu kuud juhtunud. Siis kipub kaduma kontakt sellega, mis on elus päriselt oluline. Mulle tundub, et kohalikud uudised tõmbavad natukene tagasi maa peale. Okei, valitsuses on olukord nagu on, aga siis tuleb külanaine ja räägib kooreüraskitest. Ma ei tea, mis on olulisem, kas see, et sadu hektareid kuusemetsa ära kuivab, või see, mida Helme kas ütles või mitte. Ma arvan, et kuusemets on olulisem.
Olukorras, kus ühiskonnas on kogu aeg mingi pinge õhus, on meil väga vaja neid ankurdajaid. Katte jalaga inemesi maa peal, kes jäävad rahulikuks, ei kaota pead, ei ahmi õhku, kellel on strateegia, kuidas toime tulla igas olukorras. Kui me räägime Eesti kõige suurematest sisejulgeolekuriskidest, siis kõige suurem risk ongi need inimesed, kes kaotavad pea kohe, kui mõni turvasüsteem lööb kõikuma. See on väga õudne, kui sellised jooksevad tänavale ning hakkavad nõudma jumal teab mida.
Väga hea näide oli Padaoru lumetormi ajal (2010 – toim). Terves Eestis oli kriis ja siis helistab üks ema, et tema hakkas kõigele vaatamata ikkagi oma lastega minema paari kilomeetri kaugusele sünnipäevale, aga jäi kodust 500 meetri kaugusel lumehange kinni ja nüüd tulgu päästjad. Sellised inimesed ongi ühiskonnale kõige ohtlikumad, sest nad ei oska kainelt mõelda.
Hakkame sõitma Nilbõ külla, kuhu veidi pärast kella 13 peaks jõudma postiljon. 80-aastane Linda Plakso on lubanud rääkida, mida tema Omniva uuendusest arvab.
Kui tuleb uudis, et edaspidi on ajalehed pakiautomaadis, siis peavad rääkima minister ja Omniva juht, aga on vaja inimest, kes ütleks, kuidas see tema elu mõjutab, kui lähim keskus on kümne kilomeetri kaugusel. See näitab, et Tallinnas mugavas kontoris võivad tulla toredad mõtted, aga need ei pruugi sobida päris eluga.
Selliseid inimesi on hästi keeruline leida. Mulle tundub, et pärast Google’i otsingumootori tulekut on inimesed muutunud väga pelglikuks. Keegi ei julge enam midagi öelda.
Kas see ei ole huvitav fenomen? Meil oli 50 aastat nõukogude aega, kui oli päriselt põhjust vait olla, sest kui sa tegid oma suu lahti ja ütlesid midagi kas liiga palju või sobimatut, siis olid sellel tõsised tagajärjed. Nüüd, kui on sõnavabadus, kardavad inimesed rohkem. Ma ei saa aru, miks. Tavakodanikku ma veel mõistan, aga kui võtta ametnikud, siis see paneb mind sügavalt imestama – mis toimub?
Mind ajab metsikult närvi selline ametinimetus nagu pressiesindaja. Me elame vabas demokraatlikus riigis ja nüüd korraga inimesed ei või rääkida, sest see on pressiesindajaga kooskõlastamata. Mis asi see nüüd on! Sealt tulebki see hirmutatuse foon, ametkonnad ise on tekitanud olukorra, kus kõigil on paaniline hirm, et kui ma vales rütmis hingan, siis homme on sulg sabas ja nägemist.
See on täielik kaugenemine normaalsest elust, sest tegelikult on täiesti loomulik, et inimesed eksivad, võtavad valesid otsuseid vastu. Tõsi, mõned otsused on kordades kõrgema hinnaga kui külamehe tehtud vale külviplaan. Üks otsus mõjutab tervet Eestit, teine ühe mehe sügisest saaki. Sellised asjad teevad mind murelikuks, sest tasapisi võetakse inimestelt ära julgus mõelda vabalt, ise pakkuda lahendusi. See kõik surutakse alla.
