Säärejooksukonkursse on siinmail alati peetud

Naiseliku ideaalid aastast 1993: konkurss Eesti Top Modell. Eks ole kogu missindus-modellindus omamoodi kunagiste säärejooksukonkursside järg.

FOTO: Digiteerija Marlen Kopli

Vanasti oli elu ilusam ja inimesed kombekamad. Aga kas ikka oli? Tuliuus raamat «Eesti moe 100 aastat» annab võimaluse mõista, mida kandsid ja tundsid eestlased enne meid. Ning see, mis lahti rullub, on tõeline moepõnevik!

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vaata OTSEÜLEKANNET jutuajamisest raamatu autoritega. Piret Puppart ja Anu Ojavee räägivad moest nii nagu see tegelikult on, ilma midagi varjamata ega ilustamata ja see saab põnev olema!

Mood pole tühipaljas edevuse asi, ehkki ka seda. See on kõige intiimsem kultuurivorm, mis lobiseb kõik välja. Mida ihaldati või kardeti, mida uhkema välimusega kompenseerida püüti. EKA moekateedri juht Piret Puppart ning moeajaloolane Anu Ojavee ühendasid jõud ning kogusid hulga fakte ja isiklikke lugusid, mis võimaldavad viimase saja aasta moemeeleolud taas ellu äratada.

«Praegu tundub paljudele, et esimese vabariigi aegne naine oli väga peen ja vaoshoitud maneeridega, kuid moeajalukku kaevudes leiab ka palju põnevamat,» jutustab Piret Puppart, riukalik säde silmis. «Kuulutustelt võis lugeda isegi säärejooksu konkurssidest! Kuid osalejaid julgustati, et hilisemat hurjutamist pole karta vaja, sest kõik peale neiu jalgade jääb turvaliselt paberossikasti varju.»

Tänaval käidi sätitult ja soengus ning tantsupeole minnes valmistuti pikalt. «Üks härra jutustas, et kogus mitu kuud raha – ilma ülikonnata ei sobinud ju tantsupeole minna,» teab Piret. Peod algasid pool kaheksa ja lõppesid kell üksteist ning igale daamile leidus galantne kavaler, kes ta koju saatis. Kuid kõige selle foonil ei tasu arvata, nagu poleks inimesed osanud lõbutseda! Tantsiti ikka nii, et higi voolas ojadena mööda peene pintsaku või kauni kleidi alust selga ning silutud soengudki tilkusid.

Tagasi üles