Maailma üks ohtlikumaid linnu Quito on seiklejate paradiis

Autor null-laiuskraadil riigis, mille nimi tuleneb sealt läbi jooksvast ekvaatorijoonest.

FOTO: Lauri Räpp

Peab tunnistama, et esimest korda ületasin Kolumbia-Ecuadori piiri illegaalselt. Siiski mitte oma vabal tahtel. Taksojuht lihtsalt lasi oma auto organiseeritud kaosest kaasa haarata ning see veeres sügavale piirialasse. Kui ma reisikaaslastega taksost pääsesin, oli Kolumbia piiripunkt juba selja taga.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sattusime keset sagimist, mis meenutas tipptundi nõukaaegsel keskturul. Kohal olid kõiksugu spekulandid ja kaubamüüjaid. Lisaks hulk võimuesindajaid, Punane Rist, omajagu rändureid ning terve hord Venezuela põgenikke. Pärast hetkelist peataolekut võtsime jalad kõhu alt ja taganesime Kolumbia piiripunkti.

Veetsime tunnikese järjekorras, saime passidesse järjekordse templi ning liikusime kaht riiki ühendava Rumichaca silla poole.

Oli üks väheseid kordi kogu Lõuna-Ameerikas veedetud aja jooksul, kus kahvanäoks olemisel oli silmanähtav eelis – võimuesindajad ei tundnud meie dokumentide ega asjade vastu mingit huvi, ajasid vaid sumiseva inimmassi kahte lehte laiali ning juhatasid meid Ecuadori poolele.

«Oh, te olete Eestist!» imestas piiriametnik mu passi uurides. Jõudsin vaevu geograafia kiirkursusega alustada, kui ta mind katkestas «Baltimaad... ma tean küll,» ütles ta ning süvenes passi lappamisse.

«No nii, nüüd ta märkab, et mu passil lõpeb nelja kuu pärast kehtivus, ja siia ma jäängi. Kuni mind kes teab kummast riigist välja saadetakse,» närveerisin endamisi. Ent ecuadorlanna näole ilmus kõrvuni ulatuv naeratus. «Tere tulemast Ecuadori! Ma loodan, et teile meeldib me imeline maa.» Naine ulatas mulle passi ja olin ametlikult Ecuadori pinnal. Palju lihtsama vaevaga, kui olid ennustanud seljakotireisijate blogid. Kaasas reisikaaslased, kehtivuse lõpule lähenev pass, seljakott hädavajalikuga ning Ecuadori esimene soe naeratus.

Valmistusime korralikuks bussisõiduseikluseks auklikel mägiteedel, ent pidime pettuma. Pan-Ameerika kiirtee osa Tulcanist Quitosse oli suurepärases korras. Ent «kiirtee» ei tähenda, et ühest kohast teise saaks kiiresti – vastupidi. Vahemaad on Ecuadoris lühikesed, kuid nende läbimiseks kulub palju aega. Käänulised mägiteed ja lõputud peatused võtavad oma.

Tagasi üles