Pereterapeut selgitab: miks lapsed valetama hakkavad?

FOTO: TONO BALAGUER / PantherMedia / Scanpix

Pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna selgitab, mis põhjusel lapsed valetama hakkavad ja kuidas sellises olukorras käituda. 

«Ükskõik millise olukorra ilmnemisel, mis vanema arvates on probleem, tuleks lähtuda lapse arengujärgust ja konkreetse lapse eripärast. Ikka peaks meeles pidama, et laps on selle poolest eriline tegelane, et tema käitumise sõnum on sageli n-ö kodeeritud - vanem peaks õppima dekodeerima. Ka luiskamisel ja valetamisel on oma sõnum, oma lugu rääkida, selle mõistmiseks on vaja eelkõige tähelepanelikkust ja soovi aru saada.

Mis valetamine üldse on?

Tegu on psühholoogilise enesekaitsega või ka sooviga kaitsta teist inimest. Laps võib valetada, et päästa oma nahka (kardab riielda saada, tehtut tunnistada), ja laps võib valetada, et päästa ema/isa nahka (kardab ema/isa kurvastada). Laps võib mõelda välja lugusid, et saada tähelepanu, kellelegi meeldida või ka, et oleks tore, et saaks nalja – luiskelood on ju enamasti lõbusad ning fantaasiarikkad. 

Väikelapse jutt, mis võib tunduda valetamisena, on tihti seotud eakohaste arusaamadega. Näiteks võib laps kinnitada, et oli kaks päeva järjest lasteaias, sest lõunauni tundub talle ööunena. Ka teismelistel on veel küllalt palju müstilist ja irratsionaalset mõtlemisviisi, tavaline on ebarealistlik elusituatsioonide hindamine, rohkesti on ealisi hirme, mis omakorda toidavad ettekujutusi. Aju n-ö ei salli tühja kohta: mida vähem on süsteemset teadmist ja vilumust seda kasutada, seda hõlpsamalt juhtub, et «augud» täituvad väljamõeldisega. 

Valetamine on raske sõna. Kindlasti ei tohi last valetajaks tembeldada ega karistada. Ikka tuleb uurida käitumise sügavamaid põhjuseid ja esitada küsimusi iseendale. Näiteks: kas minu ja lapse vahelises suhtes on nii palju usaldust, et laps julgeb mulle kõigest kartmatult rääkida? Kas minu laps saab piisavalt tähelepanu või peab ta selle võitmiseks luiskelugusid välja mõtlema? Kas mina ise olen alati aus? Laps on tähelepanelik jälgija ja jäljendaja, ei maksa loota, et ta ei märka vanemate valesid («Ma ei ületanud kiirust!», «Ütle, et mind pole kodus!»).

Kahjuks juhtub sageli, et valelt tabatud laps saab kõige enne riielda, karistada või pika epistli osaliseks. Kõige enne tuleks ikka last kuulata, et aru saada, milline lugu on peidus väljamõeldud loo all. Veidi suurema lapsega saab koos arutleda, mis juhtus, mida juhtunud olukorras oleks võinud teisiti teha, omal kohal on ka vanemlik selgitus, miks valetamine pole sobilik käitumine ning mis juhtub suhetega, kus ei olda ausad. Kui vanema ja lapse vahel on piisavalt usaldust, juhtub ka valetamisi-luiskamisi vähem. 

Vahel on vaja tõmmata selgemat piiri «päris» ja «mängu» vahele. Väljamõeldised ja naljad, fantaasialood ja mõtte vaba uitamine on lapse intellekti arengus olulisel kohal. Seetõttu on tore ja arendav, kui saab teadvalt naljatuste ja väljamõeldistega tegelda. Kui see on kokku lepitud reeglitega mäng, mida koos mängitakse, siis lapsel tekib ka selgem piir tõsiste ja nalja- või mänguolukordade vahel. Ja kui laps tõsises olukorras hakkab rääkima midagi sellist, mis vanemale tundub väljamõeldud, siis tuleb sellele ka viidata – väljendada oma segadust ja paluda selgitust.

Tagasi üles