VIDEO: Veinivann ja karjäärisafari ehk pöörased seiklused põhjarannikul

Huvitav, kas vein hakkab pähe ka siis, kui seda mitte endale sisse kallata, vaid hoopis ise veini sisse ronida? Ja kui kõrgele lendab muda karjäärisafaril kurvitades? Kõike seda saab omal nahal proovida seiklusretkel pealinnast piirilinna.

Hei, on see reaalsus või mõne pealtnäha vagura, vaikse Eesti mehe ellu ärganud unistus? Idülliliselt kaunis jõekäärus aurab punaveiniga täidetud vann, milles ringutab seitse paljast naist. Tänapäeva tillukesed bikiinid ju riiete mõõtu välja ei anna ning paar uljamat kaunitari leiab õige pea, et sedagi on liiast. «Mmm… ma tahaks siia jäädagi,» teatab Daki raugel häälel, unelev naeratus näol, sõrmede vahel kõlkumas klaasike arooniaveiniga. Kell on 11 hommikupoolikul.

Avastusretkele piki põhjarannikut oleme tulnud kenakese kambaga – mulle on seltsiks Dagmar Lamp ja Heidi Ruul Naistejuttudest, lisaks Sõbranna tüdrukud ja korraldajad. Kogu seda emotsionaalselt ülesköetud naistekampa sõidutab üksainus šarmantne mees.

Veinivann muudab kaunitarid ulakaks, nii et isegi tillukesed bikiinid tunduvad ülearused.

FOTO: Kristina Herodes

Hullutav veiniteraapia

Veiniarud hakkavad elegantselt latva ning promill poeb lupsti läbi nahapooride. Kuid kasulikke mõjusid on veinis suplemisel veelgi! «Välispidiselt tarvitatud vein silub kortse, paneb naha särama ning muudab juuksed siidiseks ja läikivaks,» räägib Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler.

Valgejõe Veinivilla lahke pererahvas: Tiina Kuuler ja Gregor Alaküla

FOTO: Kristina Herodes

Sarnast joovastavat rõõmu, üksnes õlle seltsis, pakub ka Viimsis asuv Harmoonikumi õllespaa. Selle perenaine Ene Lill teab tutvustada ka iidseid nippe, nõiaküpsise retsepte ja maarohtusid, mis inimese seest ja väljast kauniks teevad. Niisiis puhtalt maitse asi, millise alkoholi vannis lupsu lüüa.

Sisemise ulakuse nivoo aina kerkib. Alguses tundus mõte riiete seljast pildumisest omajagu kõhe, nüüd võtab kogu seltskond seksikaid poose. Kes julgeb, võib kogu seda lustakat, kuid trükimusta mitte kannatavat materjali sobranna.postimees.ee veebigaleriist ise vaadata.

Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et lisaks veini sees ligunemisele kulistame degusteerimise käigus alla hulga kohalikke veine. Rabarberi, astelpaju ja arooniaveiniga on mul soojad suhted juba varasemast, aga et ka võililledest saab hõrku jooki, on küll üllatus. Mulle on võililled alati meeldinud ja hea on rohijatele teada anda, et pole see mingi hävitamist vajav umbrohi, õilis veinivili hoopis!

Enda arvates vannis ligunemise teel veinijumalannadeks muutunud ajakirjanikud teevad tõsist tööd. Kui hull see selfi välja tuli, vaata suurest galeriist.

FOTO: Asko Plaado

Pole hullu! Saime isegi pihta. Kristinka ja Daki kipakas selfi pärast veinivanni.

FOTO: Dagmar Lamp

Veinivannist välja ronides tunduvad kõik sõbrannad enneolematult ilusad ning meeleolu kerkib päris pilvedesse. Mida kõike üks soodne veinifilter meeltele ei lisa!

Enne veinivannis zen-jumalannadeks muutumist jõudsime siinsamas hulga atraktsioone läbida. Veinivillas saime tutvuda veinivalmistamise saladustega ning maitse suhu, mis imeasi on veiniorienteerumine. «Veiniorienteerumine ei ole «joo ja jookse» tüüpi võistlus,» selgitab meile sommeljee Gregor Alaküla muiates. «See on täiesti uus mäng, mille käigus saab teadmisi Eesti veinikultuurist.» Nii et mitte üksnes lõbus – kasulik samuti! Meid jagatakse tiimidesse ja läheb lahti! Laual on viis klaasi erivärviliste jookidega.

«Ära mine nii hasarti, see on ju mäng,» püüavad sõbrad mind tagasi hoida, aga see ei aita. Kui ülesanne on veini koostis ära arvata ja seejärel samad taimed aia pealt kokku otsida, siis lihtsalt peab seda tegema joostes. Nutikalt välja mõeldud ülesandeid ootab eest ridamisi. Ühes mängus tuleb kiiruse peale kätte saada veinipudelisse uputatud kork. Kasutan selleks füüsikat ja naela ning hetke pärast ongi võit jälle meie! «See on tegelikult kavaluseülesanne,» muigab veinimaja perenaine. «Aga noh, tuleb välja, et toore jõu ja hasardiga, nagu Kristina tegi, saab ka hakkama!» Me kõik saame kena kõhutäie naerda.

MerMeri pererestorani merekaldaidülli naudivad Daki ja Heidi.

FOTO: Dagmar Lamp

Armastus ja siiakala

Põhjarannikul on põnevaid paiku märksa enam, kui me oma luureretkel läbi käia jõuame. Kuid ühes veendume küll kõik – kusagil mujal pole nii veetlevaid rannarestorane nagu siin! Idülliline koduresto MerMer on huvitaval kombel Eesti piiridest kaugemal palju kuulsam kui omal maal. Küllap on pererahval siin piiramatu hulk armastuse-maitseainet kasutada, et lihtsad road nii võrratult maitsevad. Einestame rannamajakeses, lained rullivad laisalt randa ja merepiiril longivad hobused. Ma vist ei oskaks midagi romantilisemat ettegi kujutada. Kuid siis tuleb pauk! Saan tunnistajaks sündmusele, mida ma veel iial elus näinud ei ole. Oleme Dakiga sõbrad palju aastaid ja tal on ainult üks viga – magusat ta ei söö. Mitte üldse ja mitte kunagi. Kuid Merrit Kiho sukaadimekise rabarberikoogi pistab ta pintslisse loetud minutitega. Tunnen sügavat pettumust. Olin nii kindel, et ka Dagmarile mõeldud magustoit jõuab nagu tavaliselt hoopis minu kõhtu.

Tulivee näeb samuti välja kui rannaäärne paradiis ning sobib laeva meenutava stiiliga ideaalselt looduse rüppe. «Maitsed on otse merest ja võimalikult ehedad – sellised, nagu meie vanaemad omal ajal pakkusid, tõetruu pererestoran,» tutvustab sadamakapten Heigo Prits, Tulivee keskuse hing. Lisaks kuulsale armuelukale siiakalale leiab siit muuseumi, mis annab aimu rannarahva elust ja salapiirituseveost, sealt ka paiga nimi. «Meie juurde sõidavad püsikliendid isegi Peterburist, küllap siin paigas midagi ainulaadset on.»

Armastus taldrikul Tulivee rannarestoranis. Siiakala, mmm...

FOTO: Dagmar Lamp

Toila kant on üks tuntumaid sihtmärke põhjarannikul, kus palju peibutisi tihedast koos – termid, kultuurielamused ja õdus Pargi kohvik, kus pakutakse kriminaalselt häid pannkooke ning võetakse meid vastu, nagu oleksime kallid külalised kellegi kodus. Toila spaas teeme tutvust ka mesilasteraapiaga. Tuleb välja, et mesilastarus viibimine teeb inimese nii kehalt kui vaimult terveks ning astlaga surkides saab kõik kortsud sirgeks. Vägevad elukad need tillukesed mesilased, kel on looduse loogikatega mingi eriline otseside.

««Pealinnast piirilinna» nädalalõpul on avatud ligi 120 põnevat pisikest paika ja mõned neist on päris salapärased ning tavapäeval külaline sinna ei pääsegi,» tutvustas meile ideed Ajaveski talu perenaine, projekti peakoordinaator Margit Pärtel. «Näiteks saab sel nädalalõpul kaasa teha kalaretke Tallinna lahel, valmistada ise kaltsuvaipa või võtta osa Jõelähtme postilaadast.»

Valaste joa looduse ilus ja maagia meenutab apokalüptilist filmi.

FOTO: Kristina Herodes

Tule avastusretkele!

Projekt «Pealinnast piirilinna» kutsub kõiki 18. ja 19. mail seiklema piki Eesti põnevat põhjarannikut. Rohkem kui 120 paika pakub seinast seina elamusi: maitseid, veine, käsitööõlut ja kapaga adrenaliini, näitusi, muuseume, käsitööd ja teraapilisi naudinguid. Külalisi ootavad Eesti kauneimad mõisad, õdusad puhkemajad ja merelise köögiga maailmakuulsad rannarestoranid. Kingi endale nädalalõpu jagu erilisi elamusi, mida kusagilt mujalt Eestis ei leia!
Külasta kindlasti:
Ajaveski Harjumaal Loo külas
Harmoonikum Viimsis
Valgejõe Veinivilla Kuusalu vallas
Adrenaatori karjäärisafari
Orava saun Kohtla-Nõmmel Aidu allikatel
Honey Wolfi mesilasteraapia Kohtla-Järvel
Virulase puhkemaja, termid ja Pargi kohvik Toilas
Kodurestoran MerMer Kolga-Aablas
Tulivee rannarestoran Lüganuse vallas
Loe lisa: pealinnastpiirilinna.ee

Projekti elluviijateks on MTÜ Põhja-Harju Koostöökogu, MTÜ Arenduskoda, MTÜ Partnerid, MTÜ Virumaa Koostöökogu, MTÜ Kirderanniku Koostöökogu, MTÜ Virumaa Rannakalurite Ühing ja Leader Eesti.
«Pealinnast piirlinna» koostööprojekti toetavad Euroopa maaeluarengu põllumajandusfond ning Euroopa merendus- ja kalandusfond.

Dagmar Lamp ja Kristina Herodes Tulivee rannaresto ees. Kogu pealinnast piirilinna kulgemise seiklus on täis loksutavaid elamusi elumere lainetel.

FOTO: Mari Suviste

Armutu karjäärisafari

Mina olen paraku ehitatud nõnda, et ükskõik kui hästi mind toita, kultuuriga kostitada ja iluprotseduuridega poputada – ikka igatseb hing ka adrenaliinilaksu järele. Enne rahu ei saa. Metsikud seiklused Ida-Virumaal ongi meil järgmiseks plaanis.

«Teid ootab ees põlevkiviteemaline safari, me läheme kihutama samasuguste järskude kiviküngaste otsa, nagu seal üks paistab,» tutvustab Imre Poom Adrenaatorist. Daki heidab künkale kiire kõõrdpilgu ja ohkab südantlõhestavalt. Mina ei suuda muidugi elevust talitseda, juba olengi end üle piirete lahtisesse sõjaväeautosse vinnanud. Miniseelikus on see ju tühiasi.

Enne roni, siis mõtle! Reisiseltskond on juba Adrenaatori sõjaväeauto kasti roninud ja küünitab sealt intervjueerima seikluse korraldajat Imre Poomi.

FOTO: Asko Plaado

Kust ma võisin teada, et seikluskorraldaja kasti peagi pidulikult avab ning teistele daamidele midagi trepisarnast moodustab.

«Põnevamates kohtades teeme peatusi ja ma targutan kõvasti, miks see maastik just selline välja näeb.» Vaevalt oleme turvavööd kinni klõpsanud, kui masin suure raginaga paigalt võtab. Eesti loodus ei ole kusagil mujal selline, nagu on Aidu karjääride ümbrus Kohtla-Nõmmel. See siin on hiiglaslike buldooserite üles tuhnitud maastik. Ulmeliselt järsud seljakud, nende vahel sügavad karjäärid.

Ulmelised vaated Aidu karjääride kallastel Kohtla-Nõmmel. Paremal Imre Poom Adrenaatorist.

FOTO: Dagmar Lamp

Maastik on metsik ja müstiline ja ega Imre ei hellita ka – järsud kurvid, lendav muda, oksaräga näkku. Huilgan suurest rõõmust, ei tundu üldse jube. Samal hetkel kuulen Daki dramaatiliselt värisevat häält: «Appiiii, ma ei taha surra, mul on väike laps!»

Hiljem, kui veidi läbi põrutatud tagumiku ja kõrvast kõrvani mudase naeratusega autokastist maha ronime, mainib ta naerdes: «Nojah, nüüd on siis selge, kellel meist see mure-geen on. Kuna sinul üldse pole, sain mina nähtavasti topelt.»

Valjude lartsatustega läbi sügavate porilompide kihutades saan ma aru, millist mõnu võib tunda Peppa multika põrsaissi. Kui lahe, teeks seda veel ja veel!

Seltskonna ainus meeshing Asko Plaado tõmbab Aidu allikate veerel hinge. Jah, pole naljaasi koos seitsme naisega põhjarannikut pidi ringi seigelda.

FOTO: Heidi Ruul

Järgmisse kontrollpunkti jõuame elegantselt sopastena ning see on kõigiti sobilik – meid ootab ees Aidu allikate kõrvale pargitud Orava saun. See on väike, tuline ja sama nutikas nagu kanajalgadega nõiamaja Vene muinasjutust – rattad all ja võta kaasa kuhu tahad. Vesi allikates olla aasta ringi kaheksa kraadi soe, mis kõlab nagu unelm. Minus lööb välja tulihingeline taliujumisefänn, nii agiteerin terve seltskonna vette ronima. Esmakordne taliujujanna Liisbet laskub raugel sammul aeglaselt voogudesse ja õhkab orgastilisel inglihäälel: «Uuh, see on sitaks külm!» Sügavust on siin üheksa meetrit. Ootamatu tuulepuhang napsab paadisillalt kaasa ühe matkatooli ja see vajub mulinal põhja, kuid järele me talle ei karga. Ilm on maagiline – hetkeline vihmasabin, õhtupäikese viltused kiired dramaatiliste pilvede vahelt. Ja lähebki jälle käest ära. Edevad tütarlapsed ei suuda vastu panna kiusatusele võrratut valgust ära kasutada ja pepupilte teha. Ainus mees jäädvustab protseduuri eemalt ja need kaadrid saavad veel kõige naljakamad.

Tavalised Ida-Viru loodusvaated, mida sealses metsikus kandis igal sammul näeb.

FOTO: Asko Plaado

Vaata videost kogu seda pöörast ja paljastavat seiklust põhjarannikul, koos vahetu kisa ja kommentaaridega! Suur ja tsenseerimata galerii retkest sobranna.postimees.ee

Tagasi üles