Eesti Nightingale’iks võib pidada Raikküla vallast pärit Anna Ermat, kes asutas õdede liidu ning juhtis Tartu ülikooli juurde loodud õdede kooli.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eriti just sõja ajal osutus kooli juhatajal üsna raskeks noori tütarlapsi ohjeldada. Kui sise- ja närvikliinik olid tsiviilisikute päralt, siis kirurgiakliinikus olid Saksa sõdurid ning Eesti leegioni poisse raviti Oru tänaval. Noored õed kippusid ikka vahel kutse-eetikat unustama ja Eesti sõdurpoistega kurameerima. Õde Erma oli hädas, et iga kord, kui ta saatis tüdrukud Oru tänavale, tekkisid romaanid.

Nii on jutustanud üks õpilane, kes koolis käimise ajal lapseootele jäi, kuidas ta väga muretses ja kartis, mis saab siis, kui õde Erma tema seisukorra avastab. Kui see lõpuks juhtus, oli tüdruk pidanud küll koolist lahkuma, aga sellele eelnenud pikk neljasilmavestlus õde Erma toas olnud vägagi inimlik ja mõista püüdev. Kooli juhataja oli küll tuntud oma karmi oleku ja kindlate väärtushinnangute poolest, kuid katsus teha raskeid otsuseid haiget tegemata.

Kasvandikud on Anna Erma juures ikka ära märkinud tema taktitunnet. Kliinikus ei teinud ta pahanduste korral kunagi märkusi haigete ega personali ees, kuigi hiljem võis eksinut üsna karmilt kohelda. Kuid tal oli ka üks inimlik nõrkus – nimelt kartis ta paaniliselt pommitamist. Selle poolest oli eriti raske 1944. aasta, ning saatuse pilkena sattus ta just märtsipommitamise päeval pealinna asju ajama.