Mida teha, kui lapsed tahavad pidevalt uusi mänguasju?

FOTO: Shutterstock

Pereterapeudi ja Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna sõnul on täiesti loomulik, et lapsed tahavad pidevalt uusi mänguasju saada. Kuidas lapsevanemana sellises olukorras käituda?

Impulsiivsus on lapse loomulik olek, ta ei oska oma tahet edasi lükata, kõik peab juhtuma siin ja kohe. (Neuroloogiliselt: käivitusprotsessid töötavad hästi, pidurdusprotsesside töö jätab veel soovida...) Laps ei tee vahet oma soovidel ja vajadustel. Seda vahet peab tegema lapsevanem. Need «asjad», mida lapsed kõige enam vajavad, ei maksa tegelikult mitte midagi, neid lihtsalt ei müüda poes: armastus, tähelepanu, aktsepteerimine, mõistmine, hoolivad piirid. Laps ei tee vahet oma vajaduste ja tahtmiste vahel – see on vanema kompetents. Lapse tegelik põhivajadus on areneda ja kõige parem ning sujuvam areng toimub, kui lapse kasvukeskkond on emotsionaalselt turvaline. Laps peab saama joosta, mängida, kallistada, poksida, hüpata, mürada, uurida, ronida, katsuda, maitsta, nuusutada ja tunda ja kogeda kõige selle käigus, et ta on armastatud, mõistetud, vastuvõetud, piiritletud. Mitmekesised eakohased kogemused ja pidev tagasiside, mida laps saab nii oma tegevuste käigus kui ka otsese tagasisidena täiskasvanutelt, on kõige tähtsamad, et lapse vaimne ja füüsiline areng saaks toimuda kooskõlaliselt.

Vanem, kes annab endale aru lapse tegelikest vajadustest, vaatab rahulikumalt lapse tahtele, mis on impulsiivsena esil ja julgeb olla ebapopulaarne lapsevanem, kes julgeb öelda «EI». Laps võib tahta uut mänguasja. On vanemlik otsus, kas see asi ostetakse või mitte. Veidi vanema lapsega (alates 4-5 eluaastat) saab ka juba arutleda selle üle, miks ta seda asja tahab, mis ta sellega teeks, mida sellest kaaslased arvaks jne. Seesugused keskendunud jutuajamised lapse ja vanema vahel üldse väga olulised, vanem saab paremini aru lapse mõttemaailmast ning laps vanema omast. 

Kindlasti peab lapsele selgitama, et kõike ei saa ja miks ei saa, aga kindlasti peab ka arusaamist väljendama. «Jah, ma saan aru, et sa tahaksid.», «Sulle nii meeldib see.» ja «Sinu sõbral on ka see.» Nende lausetega mõistad ja aktsepteerid lapse soovi. Järgneb selgituse pool: «Ma ei osta seda, kuna...».

Pettumust ja üleelamisi ei saa neist olukordadest eemaldada ja seda pole vajagi. Pettumused kuuluvad elu juurde ja seda kogemust tuleb samuti normaliseerida: «Jah, ma saan aru, et sa oled pettunud.» või «Muidugi valmistab pettumust, kui midagi väga tahad, kuid ei saa.»

Lapse tahte mittetäitumisega kaasnevad reeglina tugevad tunded. Intensiivne tunne vajab peegeldust, laps vajab vanemalt sõnumit, et teda tema pettumuses ja kurbuses mõistetakse. Lapsel on lihtsam oma pettumusega hakkama saada, kui tajub, et vanem tema tundeid mõistab ja seejuures rahulikuks ja kannatlikuks jääb. Eelkooliealine laps ei suuda ise end rahustada, ta rahuneb mõistva ja tasakaaluka täiskasvanu toel.

Seega ei maksa heituda lapse nutust ja pahameelest, vaid püüda olla koos lapsega, et turvaliselt nende tunnete sees olla ja neist väljuda. Lapse pettumuskogemuse läbielamise toetamine ja normaliseerimine on lapsepõlves väga oluline, frustratsiooni talumise õpetamine lapsele on vanema ülesanne. Kui lapsele on pidevalt kõike võimaldatud, võib tal eluga paratamatult kaasnevate kaotuste-pettumustega olla keerukas toime tulla, sest elu ei ole kellegi jaoks see, kus sa saad kõike, mida tahad. 

Parem kui lapse tärkav eneseteadvus seostub sellega, KES ta on, mitte sellega MIS tal on. Mida vähem on lapsel usku iseenda väärtuslikkusesse, seda enam võib ta kiinduda asjadesse. Ka vanema suhtumine väärtustesse mõjutab last. Kui hoiak on pigem toreda loosungina kõlav «parimad asjad elus on tasuta», võtab lapski selle enda hoiakuks. 

Kuid ka raha väärtuse võiks lapsega jutuks võtta.

Juba 4-5-aastased hakkavad tasapisi mõistma raha väärtust, kui nendega neil teemadel rääkida. Poeskäikudel tuleb ju ikka ette, et kui laps midagi tahab, on vanemate selgitused ostmise või mitteostmise osas ka rahaga seotud. Perede võimalused on erinevad ja ka kokkulepped on erinevad. On peresid, kus laps teab, et mänguasja või raamatu saab ta issi või emme palgapäeval, või on kehtestatud teatav limiit: poeskäigul saab laps näiteks nätsu, pulgakommi või muud väiksemat-odavamat, suuremad-kallimad ostud kuuluvad erikokkuleppe alla (sünnipäev, jõulud, kooli algus). 

Realismi elus ei ole mõtet peita: ikka on ühiskonnas inimesi-ameteid, kus teenitakse palju vähem või palju rohkem, perede võimalused on erinevad. Lapses võiks kujundada arusaama, et raha on küll tähtis mõõdupuu paljus, kuid kaugeltki mitte kõiges. Lapsed võtavad omaks oma vanemate väärtused (nii raha kui inimsuhete osas), kui lapse ja vanema vahel valitseb usaldus ja mõistmine. 

Kui vanemad kaasavad lapsi olulistesse teemadesse, sealhulgas pereeelarve aruteludesse (mõistagi lapse vanust arvestades), räägivad avameelselt ka näiteks eelseisvast muutusest (näiteks tuleb kulutusi kärpida seoses emme koduseks jäämisega jms), siis õpivad lapsedki raha ümber seonduvaid teemasid paremini mõistma ja on valmis ka oma osa andma. Siis võib juhtuda, et laps poes mänguasja nõudmise asemel emale tõsiselt ütleb: «Täna me seda ei osta, eks, aga kui sul palgapäev tuleb, siis võime ju uuesti tulla.». 

Laiemalt on kõik see, kuidas perekonna sees toimetatakse, laste jaoks mudel nende tulevase elu jaoks.

Tagasi üles