«Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et emadus oleks talumatu või õudne.»

Dagmar Lamp
, Sõbranna.ee ja teemaveebide osakonna juhataja
Copy
Foto: Shutterstock

Loe katkendit Dagmar Lambi raamatust «Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja selle käigus last maha ei tapnud». Võta osa ka lugejamängust, et osaleda raamatu loosis. Loe lähemalt siit!

Ja siis see lõppes

Ma kogu aeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis ...

... nutmine lõppes.

Ja postitust «Miks ta nutab?!» ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila aju ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – kas ma julgen seda öelda? – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: «Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! Ma tahan seda proovida! KOHE!!!»

Mina: «No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.»

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: «What. The. Fuck?!»

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu («Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!») ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vaat alles siis tuleb tõeline nutt.

Mila: «Mis mõttes sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.»

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja seejärel meenub talle, et ta ei saa veel omal jõul edasi, ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kogu trall algab taas.

Aga nutmist nutmist peaaegu pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga ... Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta igal õhtul tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema enda voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on taas mingi elupaanika? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et emadus oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Eks oli ka raskeid nädalaid, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu ... oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see oli. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

Ehk ... Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, kuriseb, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada ...

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline plakat kirjaga: «TERE TULEMAST EMADUSSE!»

* Noh, okei, võib-olla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles