Eurolaulu Raadio

Ekspert selgitab: intervall-paastumine ehk IF on tegelikult söömishäire

FOTO: Shutterstock

Sel aastal on üheks kuumimaks toitumistrendiks vahelduvpaastumine (intermittent fasting ehk IF). See tähendab, et teatud päevadel või kellaaegadel välditakse söömist, aga kindlatel aegadel tarbitakse rohkelt kaloreid. Paljud psühholoogid on selle peale aga küsinud: kuidas erineb see täpselt söömishäirest?

Psühholoog Charlotte Markey selgitab väljaandes US News, et nagu kõik teised dieedid, mille tõttu inimesed tarbivad vähem kaloreid, kaasneb paastumisegagi kaalulangus ning seetõttu – ja lisaks meediahaibile – on kerge arvata, nagu oleks leitud kaalualanduse püha graal. Kuid nii see ei ole.

«See käitumine võib töötada lühiajaliselt, kuid sel võivad olla tõsised pikaajalised psühholoogilised ja füüsilised komplikatsioonid,» ütleb Waldeni käitumushoolekandeasutuse juht Stu Koman, kes on erialalt just toitumishäiretele spetsialiseerunud.

Mis teeb sellest söömishäire?

Anorexia nervosa all kannatavad inimesed piiravad kaloreid ja valivad, mis tüüpi toitu söövad, seejuures ignoreerides, mida nende keha vajab ja mis isu neil on. Nad on kaalu- ja toitumisküsimuste osas obsessiivsed. Anoreksiat iseloomustab ka teatud situatsioonide vältimine, mis on toiduga seotud, ning väga moondunud kehakuvand. Paljuski on see väga sarnane paastumisele.

Kompulsiivne söömine (binge) võib samuti välja näha nagu intervall-paastumine: teatud aegadel süüakse rohkem toitu kui tavalised inimesed samal ajal söövad.

Markey selgitab, et kuigi kõik anoreksia või kompulsiivse söömishäire kriteeriumid ei ole täidetud, võib intervall-paastuga tegelev inimene siiski olla hädas söömishäirega – isegi, kui külge pole kleebitud diagnoosisilti. Paljud, ehk isegi enamik inimesi, kes on söömishäirega, on tegelikult normaalkaalus, kuid ometi on nende tervis söömishäire tõttu suures ohus.

Lisaks: kui inimene ka alustab IF-ga õilsatel eesmärkidel, siis võib see kiirelt söömishäireks kujuneda. Dieet kui selline on niigi inimeste jaoks, kes on söömishäirete riskirühmas, suureks ohuks. Ajakirjas Pediatrics avaldatud uurimusest selgus, et inimestel, kes piiravad kaloritarbimist väga tõsiselt, kujuneb väga suure tõenäosusega välja söömishäire.

Kuidas ära tunda?

Kuidas siis aru saada, kas inimene, kes paastub, teeb seda «tervislikult» või on tegemist söömishäirega? Markey soovitab vastused leida järgmistele küsimustele, kuna vastus peitub peas ja sõltub suhtest toiduga:

  • Kas ta on väga häiritud sellest, mida ja millal ta sööb?
  • Kas kaalunumber on tema jaoks väga oluline?
  • Kas ta tunneb end süüdi, kui ta sõi midagi, mis polnud plaanis?
  • Kas ta ignoreerib oma isusid ja näljatunnet?
  • Kas tal puudub söömishoogude ajal kontroll enda üle?
  • Kas tema söömisharjumused segavad ülejäänud elu?

Vastates jah, viitab see söömishäirele. Eestis leiab rohkem infot ja ka abi leheküljelt toitumine.ee. Markey aga ütleb, et isegi, kui sul pole söömishäiret, siis ei tundu intervall-paast olevat asi, mida üldse tasuks proovida. Palju mõistlikum on süüa terve päeva jooksul, aga mõõdukates kogustes. Söö paremini, liigu rohkem – see on ainus tervislik kaalualandust puudutav nõuanne.