Pole kahtlust, kes on hetke kuumim poissmees Eesti Vabariigis! Seesama sooja naeratuse ja ülevoolava energiaga rootsi kutt, kes meid tänavu Eurovisioonil esindab. Tõsistel kohalikel ürgmeestel ajab see muidugi harja punaseks: «No mis, tuleb mingi kena näolapiga Skandinaavia poiss ja võtab lihtsalt meie lauluvõistluse üle, meie naised samuti. Ei kõlba nõnda! Teeks uue seaduse, keelaks ära, paneks rahvahääletusele…» Aga pahur porin ei maksa midagi, sest rahvas on juba hääletanud Victori poolt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vahetu sarmiga mees on ära võlunud ka rahvusvahelised eurofännid ning lugu on Spotifys kuulanud üle 1,5 miljoni inimese. Kuid kõik on alles lahtine ning «võitja krooni» tähendav nimi üksi veel võidule ei vii. Mida siis oodata? Ja mis mees on Victor Crone ise? Toome asja veidi selgust.

Eestlased on seltskond natsionaliste, ometi hääletasid nad sinu poolt. Millega sa nad ära võlusid?

Ma ei tunne ise ennast siin võõrana ning küllap sellepärast ei tundu ka eestlastele võõras. Olen siin sage külaline juba mitmeid aastaid ja meil on muuseas väga palju ühist!

Inimestena on nii eestlased kui ka rootslased küllalt reserveeritud ja pigem introvertsed kui lärmakad pidutsejad. Kui kohtad liftis ameeriklast, lobiseb ta sinuga juba esimesel minutil. Rootslane ja eestlane vaatavad kumbki oma kinganinasid ja vahetavad mõne napi sõna ehk alles siis, kui oled juba kaheteistkümnendale korrusele jõudnud. Pigem nad isegi ei vaata teineteise poole.

Rootslased ja eestlased on mõlemad looduse- ja mereusku ning meil on ühine ajalugu – vana hea Rootsi aeg.

Kui ma nüüd selle üle mõtlema hakkan, siis on ikka päris hull lugu, et lähen ja võistlen seal hoopis teise riigi, Eesti eest. See on mulle väga eriline võimalus, olen selle eest tohutult tänulik ning mitte uhke, vaid alandlik. See on kingitus ja usaldus.

Victor Crone - Eesti esindaja Eurovisioonil 2019

FOTO: Madis Sinivee

Mis sulle Eestis meeldib?

Ma olen Tallinna vanalinna suur fänn ja tunnen end siin viibides nagu ärahellitatud kallis külaline. Ärkan oma lemmikhotellis Metropol Spa’s, alati ootab hea hommikusöök ja spaa. Seni olen käinud vaid suuremates linnades, kuid ma ei jõua ära oodata, mil suvetuuril rohkem ilusaid Eesti paiku näen. Saaremaal ega Hiiumaal pole veel käinud, aga kindlasti lähen.

Mulle meeldib see aktiivne areng ja muutuste energia, milles Eesti praegu on. Rootsi on paljuski samasugune, aga staatilisem. Selle kolme aastaga on Eesti mulle nagu kodu – elav, loov, kiiresti liikuv riik. Ma olen hästi otsekohene inimene, mulle pole probleem öelda välja ka asju, mis pole hästi. Olen hästi kursis sellega, millised meeleolud siin valitsevad, see on kurb lugu EKRE ja poliitiliste sõnavahetustega, aga samalaadsed jõud tõusevad ühiskonnas esile ka Rootsis ja Soomes. Need jõud on väljund inimestele, kes tunnevad, et on elule alla jäänud, ei saa nii hästi hakkama kui teised. Kuid kogu see viha on tegelikult ainult hirm – inimene, kes kardab, on manipuleeritav. Sellepärast neid mänge mängitakse.

Sa oled Eesti kõige kuumem poissmees, kui palju tüdrukud sulle kirjutavad?

No päris sadu kirju ma iga päev ei saa, aga neid on siiski palju. See läheb iga päevaga ülesmäge ja kirju tuleb rohkem, kui ma oleks oodata osanud. See on tohutult tore, et inimesed on nii emotsionaalsed minu suhtes.

Enamasti on inimesed toetavad – kirjutavad, kui väga neile meeldib lugu või esitus, saadavad videoid sellest, kuidas nad ise seda laulavad, või enda joonistatud pilte. See on väga südamlik värk kõik, hästi armas. Ma peaks seda staffi rohkem jagama, kui jõuan, sest see on tõeliselt vahva, andekas kraam. Eesti fännid on tõesti nunnud.

Nii et võib-olla tasub varsti palgata isiklik assistent, kes tegeleks romantiliste teemadega?

Romantiline abiline?! (Naerab pikalt ja meloodiliselt.) Oh ei. Armastuskirjade assistenti mul veel ei ole. See poleks ju aus! See kõik võtab päris palju aega, aga tahan ikkagi asjaga ise ja otse tegeleda, sest suhted peavad olema isiklikud. Niikaua kui vähegi võimalik tahan ise vastata ja suhelda. See on parim viis oma fännidega häid suhteid hoida.

Olgem ausad – see on üks järjekordne muusikamaailma mull: fännid tahavad uskuda, et need suhted on isiklikud. Tegelikult vastab neile sageli terve ettevõtte jagu töötajaid ja staar ei tea asjast midagi.

Minuga nii pole. Olengi siis haruldane. (Naerab.)

Miks sul kallimat pole?

Mul oli tüdruk, kuid umbes kaheksa kuud tagasi läksime lahku. Elu on lihtsalt paganama tihe ja teisele poolele väsitav, kui olen kogu aeg hõivatud või ära.

Minuga tuleb võistlusele kaasa siiski päris suur toetusgrupp lähedasi inimesi: parimad sõbrad, ema-isa, minust kõvasti vanem poolõde. Me ei kasvanud küll koos üles ja meil on eri isad, aga oleme väga lähedased. Kõik, kes mu elus praegu olulised on. Tõsi, vaid kallimat mul parajasti pole.

Naisfännidele on sinu poissmehe staatus väga meeltmööda! Millised naised on su maitse?

Ma ei tea. Mul pole kindlasti mingeid eelistusi välimuse suhtes. Tunne on see, mis loeb. Tahan end oma tüdruku kõrval mugavalt ja vabalt tunda, et ta julgeks olla tema ise. Mulle on tähtis, et inimesega oleks huvitav rääkida. Huumor – see on kõige olulisem asi! Hea huumorimeel on kõige seksikam ja atraktiivsem joon, mida ma tean.

Huumor ütleb inimese kohta ju väga palju! Tema vaated, enesekindlus, elukogemus ja rütm on kõik naljadest näha.

Jah, ma arvan ka, et üks väike nali võib suhte viia juba väga kaugele. Te kas mõtlete sarnaselt või mitte – kui saate koos naerda, on teil midagi ühist.

Ja välimusele mitte ühtki tingimust? Ei pea olema pikk, blond ja sinisilmne?

Mu viimane kallim tõesti oli selline – klassikaline blond Skandinaavia kaunitar. Aga see polnud üldse põhjus, miks me koos olime. Mul päris kindlasti ei ole ühtegi eelistatud välimust, näen inimest rohkem kui välimust. Ma ei ütle seda, et populaarsem olla – see ongi nii!

Victor Crone laseb kuuldavale vägeva võidurõõmumöirge Eesti Laulu finaalis.

FOTO: Konstantin Sednev

Kõik need, kes sinust salaja unistavad, tahaksid teada, milline on Victor Crone inimesena.

Ma olen küllalt äärmuslik natuur. Vahel olen ekstravertne ja seltskondlik, teisel päeval tahan täiesti üksi olla, loominguga tegeleda. Nii et puhas introvert! Artistielu koosnebki suurtest kontrastidest – esinedes sa lähed ju laenguga nii üles, et sealt alla tulemine võtab hulk aega. Mulle pole üksiolek kunagi probleeme tekitanud, vastupidi, see sobib mulle väga. Naudin head seltskonda, aga pole sellest sõltuv. Ma arvan, et see on tervislik.

Rootsi keeles on selle kohta maru hea väljend lagom, mis märgib seisundit «kõike parasjagu». Ma ei tea, kas teil eesti keeles on midagi samasugust, aga see sõna on heaolu võti – mitte midagi liiga palju ega liiga vähe.

Kui loovat pead hakkab juhtima sundus või surve, kaob ära tähendus, miks sa seda teed. Ning kahjuks ka tegelik jõud lugudest – sa ei kõneta enam kedagi.

Sa praktiseerid mediteerimist, kuidas selle juurde jõudsid?

Paari aasta eest tundsin, et mõtlen asju üle. Jõudsin punkti, kust lihtsalt ei saanud vana viisi edasi minna, järelikult pidin midagi ette võtma. Alustasin sellest, et lihtsalt istusin maha ja püüdsin kõigest eemalduda, et vabaneda tundest «ma pean». Ma usun, et me kõik elame maailmas, kus teeme paljusid asju sellepärast, et meile tundub: ma pean. Ja vähem sellepärast, et ma tahan.

Internet oli mu guru, õpetajad mul pole ja näen seniajani sisemise rahu saavutamisega vaeva, aga meditatsioon on aidanud mind uskumatult palju. Andnud selgust, vabadust, oskust energiat suunata.

Ülemõtlemise kogemus on sulle tuttav. Mis selles siis halba on?

Sa ei saa ju mitte kui midagi tehtud! Ma tean, et selline asi on väga levinud, aga see ei muuda seda harjumust vähem kahjulikuks. See on hullumeelne iseenda saboteerimine! Ma pole mingi eluõpetaja mitte ühelgi moel, aga minu jaoks see töötas, kui ülemõtlemisest lahti sain.

Oma sisemises maailmas sa aina mõtled ja ketrad sama koha peal. Muidugi ei pruugi välismaailmas mitte keegi sellest aru saada, enda salajased kannatused. Kui tahad midagi teha, siis lahku mõtetest ja muuda see reaalsuseks! Üks mu hitte «Feelgood day» lähtub sellest kogemusest.

Anna teistele mõni hea nipp, kuidas sama saavutada.

Sa pead lihtsalt pihta hakkama. Meditatsioon ei ole mõte, et kunagi teeks… See on tegu! Distsipliin. Alguses mõte laperdab nii, et tundub, et see lärm ei lõpe iial. Lihtsalt jätkad. Mõne nädala või kuu pärast hakkab pilt selginema. Ja kui viimaks õpid vaikust leidma, tasub seda püsivalt praktiseerides elus hoida.

Olen aru saanud, et lausa vajan vaikust, ma ei räägi ega mõtle sel ajal üle. Maailmast tuleb nii palju infot ja müra, seda on vaja korrastada, muidu on varsti iseenda mõtteid võimatu kuulda.

Kui kunagi taas suhte loon, siis ma ei taha panna teise peale liigset vastutust, kumbki pool võiks ka eraldi terviklik olla ja iseendaga hästi läbi saada. Võtsin omaette aega ka siis, kui olin kallimaga koos – inimene vajab seda. Mul on sõpru ja sõbrannasid, kes kardavad nii väga üksi olla, et kihutavad ühest suhtest teise ja pole kunagi julgenud iseendaga tuttavaks saada.

Mul on hea külm närv, samas olen väga tundeline, isegi tundlik tüüp. Milline tahk minust kui isiksusest avaneb, sõltub sellest, mida parasjagu teen. Seda võib vaadata nagu vastuolu, kuid minu jaoks on see päris heas tasakaalus.

Kas sa oled elus sama inimene mis laval? Laval on palju teesklust, et paista suurem ja ägedam...

Oo jaa – paljud suured artistid astuvad lavale minnes hoopis teise rolli, kui nad tegelikult on. Mõne puhul on see põhjendatud – näiteks Lady Gaga polnud algusaja lihakleitides ringi lipates päris kindlasti tema ise. Mõnele see sobib. Ka Eurovisiooni laval on palju etendust ja ekstravagantsust, mis pole siiras. Ning selline asi ei toimu ainult laval – inimene läheb kontorisse ja kehastub ümber direktori rolli, see on täpselt sama. Mina jätaksin hea meelega need filtrid ja maskid kõik ära, minu jaoks oleks ikka väga karm minna lavale ja mängida kedagi teist. Aga olla sina ise on vastupidi väga vahetu, vaba ja loomulik. See annab palju suurema jõu.

Intervjuudes pole ka sageli üldse lihtne endaks jääda. Palju neid kokku andnud oled?

Ma tõesti ei tea, mitukümmend Eestis ja hulga rohkem rahvusvahelisele meediale. Ja online-meedia ajal sul pole isegi aimu, mitu lugu ühest intervjuust võib kasvada – keegi korjab midagi üles, teeb sellest oma loo. Selles mõttes on meil naljakas aeg. Rootsi meedia huvi on väga suur, kuna sain seal tuntuks Melodifestivalenil, mis on sealne keskne muusikaüritus. Samast lauluvõistlusest on välja kasvanud ka sel aastal Rootsit esindav artist.

Rootsi esindajat peetakse üheks favoriidiks! Mustanahaline John Lundvik looga «Too Late For Love» algab samuti ballaadina nagu «Storm», kuid kasvab tõeliseks gospel-mürgliks. Mida sa enda kohta käivatest ennustustest arvad?

Ma hoian fookust ega lase oma pead igasugu müraga segi ajada. Ennustusi on igasuguseid ja täpsed on neist vähesed. Isegi kui saan ülevoolavalt palju positiivset tagasisidet, publik reageerib väga emotsionaalselt ja see on ülimalt tore, olen ma realist – keegi kusagil ütleb ka halba. Lihtsalt ta ei tule seda mulle ütlema. Minu asi on endas kindel olla ja lõpuni võidelda.

Kuidas rootslased reageeriksid, kui Eestil läheks tänu sinu etteastele paremini kui Rootsil?

Minu tuntus Rootsis kasvab kiiresti ning lugu mängitakse raadiojaamades palju, ka see on juba päris hästi tuntud. Nii et ma loodan, et inimesed Rootsis oleksid Eesti edu üle lihtsalt väga õnnelikud. See oleks tõsiselt veider, kui nad vihaseks saaksid, see pole üldse viis, kuidas rootslased reageerivad. Aga aus vastus on: ma ei tea, mis siis saab. Mina sõidan Eurovisioonile eelkõige elamuste pärast ja usun, et see võistlus liidab maid rohkem, kui lahutab.

Rootslased surfavad muusikalainel erakordselt osavalt ja on Eurovisioonil pidevalt favoriitide seas. «Storm» on koostöölugu, kas sinna on ka rootslaste edutarkused sisse kirjutatud?

Rootslaste muusikalise nutikusega tuleb nõustuda. Ma arvan, et üks saladusi on lihtne: sind kõnetab rohkem lugu, mida oled raadiost kuulnud. Sel aastal tuleb konkurents karm, raadiohitte on hulgi. Kuid kõik lood pole sellised, et neid raadios mängida saaks.

Loo kirjutamine oli sõna otseses mõttes koostöö, ma ei ole lihtsalt artist, kes laulab. Tõtt-öelda olen suurema osa oma muusikuelust olnud just laulukirjutaja ja kitarrist ning see, et mulle lavale astudes selline elu sisse tuleb, oli mulle endalegi paras üllatus.