VIDEO: Kuidas teha ise šokolaadikomme?
Ja mis saab šokohoolikust, kes seda proovib...

Maias seltskond käsitööšokolaadi meistrikojas Lvivis, Ukrainas. Vasakult päripäeva: Mihailo, Roman, Agnieszka, Alexandra ja loo autor.

FOTO: Sasha Butova

Mis saab siis, kui ühte ruumi satuvad ablas šokohoolik ja lauatäis šokolaadi? Arter tegi proovi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Plaan kõlab uhkelt ja isuäratavalt: valmistame ise šokolaadipralineesid. Mmm… Ja kohapeal võib neid meistriklassis nahka panna piiramatus koguses. Hm. Kõlab kahtlaselt – kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi, siis on selle asjaga lood teadagi kuidas. Hiljem tuleb välja, et nii ongi. Ebameeldiv üllatus, nagu selgub, peidab end aga täiesti ootamatus kohas. Kuid alustame algusest. Vaata videost, mis juhtus!

Šokolaad hakkab pähe

Oleme seltskonna ajakirjanikega Ukrainas Lvivi linnas. Parajalt näljased ja põnevil, teel kohaliku käsitööšokolaadi vabrikusse. Kena vanalinnamaja uksel võtab meid vastu magusa šokolaadilõhna pahvak. Tõesõna, õhk on kommiaurudest nii paks, et mulle tundub, nagu saaks juba selle sissehingamisest kõhu täis.

Ma tean, et suur osa auväärt lugejaid mind edaspidi ei salli, aga ütlen ikkagi otse, nagu asjad on: olen eluaeg olnud meeletu šokolaadimugija, aga seni pole sellest kehale veel midagi talletunud. Nii arvasin muretult, et milleks end piirata, kui midagi ei juhtu. Šokolaadivabrikus ettevalmistusi tehes selgub, et juhtub ikka küll. Saame kõik põlled ette, kindad kätte ja kenad kokamütsid pähe, sest juuksed peavad selles peenes ametis viksilt kaetud olema. Proovin ühte mütsi ja teist, aga kõik on liiga väikesed. No nüüd on selge, kuhu need kommikilod ladestusid – pähe hakkasid! Isegi härradel minu tiimis on pisemad peanupud ja ainult paksude juuste süüks seda kuidagi panna ei anna. Viimaks leitakse siiski minu mõõtu mütsilatakas ja töö võib alata.

Tagasi üles