Aleksandr Popov: president ja pusa

Riigikogu asendusliikmed ja uus valitsus andsid ametivande

FOTO: Eero Vabamägi / Mihkel Maripuu

Hommik oli päikesepaisteline ja kevadiselt karge. Päev tõotas tulla jahe aga paljulubav. Päikesekiirte murdumine aknaklaasil sisendas usku, et ees on ootamas uued suunad ja murrangud. Ja mida muud oligi oodata päevalt, mis tõotas tuua võimule vankumatu vabariigi uue valitsuse.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Nüüd seisis ees aga keerukam küsimus. Kuidas sellisel pöördelisel ja paljude jaoks mitmetähenduslikul päeval ennast riietada. Arvesse tuli võtta mitmeid faktoreid, mis kõik kogumina mõjusid nii päeva tähtsuse esiletoomisele kui ka individuaalse positsiooni selgitamisele. Ajad olid muutlikud ja vaidlusterohked, mistõttu tuli arvesse võtta nii vähemuste huve kui ka enamuse soove. Riigi juhtimisel oli eraldi oskuseks võime tajuda ümbritsevast keskkonda ja tunnetada piire, mille ületamine ei ole sobilik ei maitsekuse ega ka protokolli seisukohast võetuna. Siiski ei saanud tähelepanuta jätta lõkkele löönud kirekeeriseid, mis igapäevaselt nii meediakanalite kui ka asotisaalmeedia abil nii otse kui ka ümberkaudsete teede kiuste meie elu argiolustikku robustselt sisse murdsid. Nad olid need, kes jäid ja tulid selleks et ajusagaraisse jäädvustuda.

Isiklikust vaatevinklist oli presidendile selge, et ametisse astuv valitsus on valik kahe kurja vahel – ühelt poolt pettunud endine peaministrikandidaat, kes vaatamata oma tohutule häältesaagile ei suutnud oma primadonnakompleksist jagu saada ja kossuässaga tehingut sobitada, mis mõlemad osapooled rahuldatuna oleks hoidnud. Teisalt aga oli järjepidev «tüdrukute võidu» üle soigumine ebaproduktiivne, kuna oleks võinud viia uute valimiste korraldamiseni ja kaabudepoolse vabaõhurevolutsiooni algatamiseni, mis oleks mõjunud Eesti suurusele riigile umbes sama laastavalt, kui hoovihm koolilõpuaktuse meigile. Seega tuli teha otsus ja loota, et tulevikus läheb paremaks. Või vähemalt pikantsemaks.

Tagasi üles