Kuningriik on paanikas: ajakirjanikud, trenditeadjad ja arvamuskujundajad kinnitavad, et noortest briti naistest on saamas odavad lõbutüdrukud.
João Lopes Marques: stripparliku põlvkonna pealetung
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja mis hullem: naised ise on «litsistumise» üle uhked. Vaene mina, kes ma arvasin, et tänase maailma kuum sõna on Dita von Teese tüüpi burlesksed erotiseeritud retrokujud.
Kuidas ma küll võisin nii eksida? Näib, et kätte on jõudud pornostiili aeg.
«Pornostiili?» jahmus Triin.
Paraku jah. Tundub, et tänapäeva noortel naistel pole enam samasugust kannatust kui nende emadel. Facebooki ajastul on tagasiside ootus automaatne.
Ja mis võiks enesekindluse saamiseks ja tõstmiseks olla efektiivsem kui julge riietus? Eksperdid nendivad, et tüdrukud janunevad meeste komplimentide järele meeleheitlikumalt kui kunagi varem.
Põgus märkus nende paljastatud kehaosa, originaalse tätoveeringu, rõhutatud sensuaalsuse kohta. Leevenduseks pidevale pingele, milles nad elavad. Kiire tunnustus on alati teretulnud ja isegi väga.
Et ainus, mida nad ihkavad, on see, et neid ihaldataks, on naiste riidekapi sisu pidevas muutumises. On siiski kolm püsikomponenti: mikrominiseelikud, pilvedesse kõrguvad kontsad ja lühikesed topid. Nagu Daily Mail seda eelmisel nädalal kommenteeris: stripparlik-šikk look on Inglismaal peole minnes tänapäeval vaat et kohustuslik.
Jõuetud emad – isadest rääkimata – on loomulikult meeleheitel. Aga mida nad teha saavad? Uued sotsialiseerimisagendid on võimust võtnud.
Mis sest külmast, lumest ja tuulest. Globaalne staarisüsteem, glamuursed ajakirjad ja seriaalid, nagu «Seks ja linn», hullutavad tüdrukuid Sydneyst New Yorgini. Rõivavalikuid dikteerib riietuse visuaalne mõju, aastaajast hoolimata.
Teisisõnu, lühiajaline kulu-tulu. Tänase õhtu perspektiivis näiteks.
Kolmeosalist standardkomplekti täiendab tavaliselt suuremat sorti pummelung. Kuumast välimusest üksi ei piisa, joogiga tuleb soojendust teha. Saavutatud emantsipatsioon lubab seda neile. Sageli on kõrgeimaks eesmärgiks üheööseiklus.
Ja miks mitte? Tõsine elu algab 30ndates, beibsid on rohkem moes kui beebid ja enne enda sidumist on ju maailmas palju kohti vaja ära näha. Mehed on reede õhtu sisustamise vahend, võib-olla ka laupäeval, kui pohmakas plaane tuksi ei keera.
Eks võib ju väita, et need on peamiselt siiski Ameerika, Ühendkuningriikide ja Austraalia trendid. Et just sealsed tabloidid armastavad skandaale. Et sellel pole meie armastatud Euroopa mandri ja veel vähem Eestiga mingit pistmist.
Võib-olla tõesti.
Kuid ärge alahinnake nende mõjuvõimu. Ikoonid, nagu Amy Winehouse, Katy Perry ja Lady Gaga, ei ole pelk Hollywoodi müüt, nad kummitavad hordideviisi tüdruid ka Manilas. São Paulos. Tartus.
Need, kes seda iganädalast kolumnit varem on lugenud, teavad, et ma pole eriline traditsioonide austaja. Veel vähem konservatiiv. Aga see stripparlik-šikk trend paneb mind muretsema. See on minu meelest segu pinnapealsusest, tehislikust imidžist ja sotsiaalmeediavõrgustikest.
Ühtekokku on nad naise enesehinnangu timminud minut-minutiliseks enesevalitsuse harjutuseks. Kontrollima peab iga 30 sekundi tagant: kuum tšikk on vormis tšikk on õnnelik tšikk, ja järjekord pole oluline.
Nagu kuri nõid «Lumivalgekeses ja seitsmes pöialpoisis», vajavad selle põlvkonna naised peeglit, mis neile alatasa komplimente teeks.
Elu tõeliselt olulised dimensioonid jäävad neil märkamata. Nad on kinni välimuse totalitaarses haardes.
Stripparlik-šiki tšiki jaoks on teivashüpe igand: mikrominiseelikud, pilvedesse kõrguvad kontsad ja lühikesed topid on nende postmodernsed relvad. Iganädalaseks etteasteks rohkem kui piisav.
Tõesti, võib-olla nad on lihtsalt noored – ja neil on õigus nautida täielikku vabadust. Noorusaja võlusid.
«No kuule, nad tahavad lihtsalt lõbutseda, João!» püüab Triin neid kaitsta. «Mis mõtet on sellises ebakindlas ja kiiresti muutuvas maailmas pikaajalisi plaane teha?»
On huvitavamaidki teemasid, mille üle arutleda, olen nõus. Seda enam, et keerulised tüdrukud pole mulle kunagi eriti meeldinud. Pigem nad häirivad mind.
Olla julge, olla seksikas, olla kirglik millegi või kellegi suhtes on oluline. See on tähtis. Aga iga kord, kui ma anglosaksi kultuuriruumi meediat sirvin, on mul raske loetuga leppida: ma poleks kunagi uskunud, et ma näen oma elus nii palju amatöörlikke noori naisi, kes teevad kõik, et jäljendada - ebaõnnestunult – professionaale.
Vabandust, aga pildid on uskumatult naeruväärsed, isegi kui «litsistumismeelsetel» meeleavaldustel lehvitatakse loosungitega, nagu «Minu riietus ei ole minu nõusolek!». Mjah… Igav… Kuhu on jäänud vanad head feminismi-ajad?
Vahel ma mõtlen, et huvitav, kuidas küll neid pornostaari-wannabe’sid kommenteerivad stripparid ise. Aga pöidlad pihku, mis muud, ja loodame, et aus mäng võidab.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren