Lugeja kirjutab: ühine reis paneb suhte proovile

FOTO: SCANPIX

Reisida on tore ja eriti mõnus on teha seda ideaalse kaaslasega. Partner võib koduses igapäevarutiinis tunduda õige ja hea, kuid reisile minnes tuleb välja tema tõeline loomus.

Palju räägitakse sellest, et kui tahad teada, kas partneriga sobid või mitte, siis tasuks temaga üks reis ette võtta. Tavalisest igapäevarutiinist välja astudes, mil olukorrad on hoopis teised ning teadmatus kõrgendab pilvedena ümber, lööb inimese iseloom palju tugevamalt välja.

On tegelikult põnev jälgida ja analüüsida erinevates situatsioonides nii enda kui partneri käitumist, kasutatud sõnu ja väljendatud emotsioone. Nii võib lisaks kaaslase kohta ka enda kohta mõndagi uut õppida.

Mina käisin oma kaaslasega seljakotirändurina Indias. Otsustasime ühel hetkel, mil suhe oli kestnud natuke üle aasta, jätta maha kõik tüütud tööd ja pingelised koolid ning sukelduda seiklustesse.

Indias olime kokku kuus kuud, millest esimesed kolm peesitasime kaunites randades, nautides kuuma päikest, värskeid kokteile ja imeilusat vaadet paradiisile. Järgmised kolm kuud võtsime pea iga päev selga oma rasked seljakotid ning asusime taas teele, et hiiglaslikule Indiale ring peale teha.

Kuus kuud ninapidi koos olla pole lihtne vist kellegagi, kuid inimtüüpide sobivuse kohta selge pildi saamiseks on see ideaalne. Siiski ei pea inimese paremaks tundmaõppimiseks nõnda pikaks ajaks nii ekstreemsesse kohta minema – ka nädal-kaks Egiptuse palmi all annab minu arvates üsna selge pildi, kas kokku sobitakse või mitte.

Juhirollide vaheldumine

Kuigi puhkusereis palmi all tundub olevat lollikindel valik, siis ka seal võib tekkida lahkarvamusi – üks tahab ainult liival magada ja päikest võtta, tehes mitte midagi, teine eelistab aga aktiivset puhkust erinevate tegevustega.

Seljakotirändurina, mil õhtune öömaja sageli teadmata, tekib närvilisi ja pingeid tekitavaid olukordi tunduvalt sagedamini ning suhet paneb see proovile igal minutil. Kes uurib lähimate hostelite asukohta? Kust saab kõige soodsamaid rongipileteid? Kuidas järgmisesse linna saab? Kes rikša juhiga hinna üle kaupleb? Kuhu suunda me üldse minema peame ja kas tasub kohalikke usaldada? Kõik need küsimused tulevad õhku pidevalt ning sageli korraga.

Lisaks küsimustele valitses meid seal sageli mitukümmend kohalikku, kes kõik läbisegi midagi küsisid, nõudsid, pakkusid ja soovitasid. Tundsime end sageli kui magusad meepotid, mille ümber kõik kohalikud järsku isukalt kogunevad. Sellise lärmi ja inimmassi sees on raske säilitada tasakaalukust ning meelerahu, mis lubaks käituda täiskasvanulikult arukalt ja läbimõeldult.

Minu arvates on suhe kui kummipael, mis peab venima mõlemapoolselt. Kui ainult üks annab pidevalt järele, siis kaua see suhe ei püsi. Olen õnnelik, et minu kõrval on kaaslane, kes vajadusel annab järele ja vajadusel on kaljukindel – just nii, kuidas olukord nõuab. Kui üks on väsinud, siis peab teine automaatselt «ohjad» enda kätte haarama, kui too jälle ära väsib, siis tuleb «juhipositsiooni» vahetada.

Nõuda «giidi» ja «organisaatori» mängimist ainult mehelt on karm, sest eks me kõik taha mingitel momentidel vooluga kaasa minna. Samas, kui ainult naine peab kõike uurima, siis tekib küsimus jälle vastassoo mehelikkuses, sest enamik naisi soovib, et kui mitte alati, siis mingil hetkelgi neid meheliku enesekindlusega juhitakse.

Ükskõiksus on oluline

Minu jaoks on oluliseks märksõnaks ka ükskõiksus. Seda siis olukordades, kus asjad ei lähe täpselt nii, kuidas plaanitud, kus emotsioonid on tugevamad kui olla võiksid, kus välja öeldud sõnad on karmimad kui peaksid ning kus mured tahavad igast seinapraost sisse pääseda. Sel juhul on tähtis säilitada mingigi optimism, minna vooluga kaasa ja mitte iga asja pärast liiga palju muretseda.

Hea küll, ütlesid halvasti, siis ütlesid, aga las jääda. Maksime piletite eest topelt, siis maksime, las jääda. Jäime bussist maha, siis jäime, las jääda. Pisikesi ebaõnnestumisi tuleb igal reisil ette rohkem kui küll, aga nende pärast liigne muretsemine võib rikkuda kauaks mõlema tuju.

Üldiselt tasukski jälgida teie soovide ühildumist, juhirolli vaheldumist ning kummipaela venitamist. Kas ka reisil naerate te samade asjade üle? Kas ka tema tahab sinuga rannavõrkpalli mängida või jagub tal energiat vaid pikutamiseks? Kas sina pead kõik ära organiseerima või vastupidiselt, pole sul üldse sõnaõigust? Neile küsimustele ja momentidele tasuks tähelepanu pöörata, kuid eelkõige on tähtis õnn. See, et sa ise oleksid õnnelik.

Hea lugeja, kas Sinul on jagamist väärt kogemusi partneriga reisimisel? Kirjuta meile oma lugu aadressile naine@postimees.ee ning võida auhindu!

Tagasi üles