Perearst Karmen Joller: iga seletamatu valu põhjuseid ei ole vaja otsida

Vahel on täiesti normaalne olla väsinud ja tujutu.

FOTO: Andriy Popov/Panthermedia/Andriy Popov

1519. aasta 10. augustil asus kapten Magalhães Sevillas viie laevaga teele ajaloo esimesele ümbermaailmareisile. Teekonda alustanud 235 mehest jõudis elusana tagasi vaid 18. Tänapäeval võib seda retke võrrelda reisiga Marsile, aga meil on siiski eelis – üsna detailne ettekujutus Marsist. 16. sajandi inimesele oli tegemist reisiga tundmatusse.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale

Juba kaua levis teadusringkondades uskumus, et Maa on ümmargune, ja seda Magalhães tõestama läkski. Aga koos temaga reisis palju mehi, kes arvasid, et Maa on lapik, ja kartsid, et purjetavad kogemata üle maailma ääre.

Veidi üle saja aasta hiljem, 1628, avaldas William Harvey raamatu, kus kirjeldas vereringet esimest korda ajaloos sellisena, nagu meie seda tänapäeval mõistame. Et selle avastuseni jõuda, tegi ta vivisektsioone – lõikas lahti elusaid loomi. Enne Harvey avastust arvati, et inimesel on kaks vereringet: «naturaalne», mis on seotud maksaga ja sisaldab venoosset verd, ning «vitaalne», mis on seotud südamega ja sisaldab arteriaalset verd. Kopsude ülesandeks arvati olevat vere jahutamine.

1796. aastal tegi Edward Jenner katsetusi oma aedniku kaheksa-aastase poja peal: ta nakatas poissi lehmarõugetega ja avastas, et poiss ei haigestunud enam inimese rõugetesse, mis 18. sajandil maailma laastasid. Sellega oli loodud alus vaktsineerimisele sellisena, nagu me seda tänapäeval tunneme. Tänu vaktsineerimisele ei ole rõugeid maailmas esinenud alates 1977. aastast, Eestis lausa 1938. aastast. 1980. aastal kuulutati rõugeviirus maailmas kadunuks.

1804. aastal viis jaapani kirurg Hanaoka läbi esimese dokumenteeritud operatsiooni üldnarkoosis, kasutades selleks segu teatud taimedest. Ta eemaldas 60-aastasel naisel rinnavähi. Samal aastal isoleeriti oopiumist morfiin, mida kasutatakse valuvaigistina tänapäevani. Järgnesid katsetused süsihappegaasi, lämmastikoksiidi, eetri ja kloroformi narkoosi tekitava toimega.

1922. aastal manustati esimesele diabeedi all kannatavale patsiendile insuliini – see oli 14-aastane poiss, kes kaalus diabeedi tõttu vaid 30 kg ja oli suremas. Noormees hakkas kiiresti kosuma ja elas veel 13 aastat. Enne seda tähendas diabeet inimeste jaoks kiiret ja kindlat surma.

Veel 1970ndatel arvati, et vastsündinud ei tunne valu, ja neile valuvaigistite andmist ei peetud vajalikuks. Lastepsühholoogia ja -psühhiaatria jõudsid tänapäevaste põhimõteteni alles umbes 1990. aastatel.