Julm jooga, mis paneb seest põlema

Kookoni joogastuudio hing ja hardcore-jooga looja Pamela Maran.

FOTO: Kristina Herodes

Hardcore ja jooga – kuidas kaks nii vastandlikku nähtust ühte tundi mahuvad? Kas nad teineteisele kõri kallale ei karga? Uudishimulik, nagu ma olen, pean kohe omal nahal proovima!

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Mis keeduspagetti sa seal viibutad? Jalg peab tugev olema! Kolme jalaga koera ja siit hopp, hooga kätelseisu,» kõlab joogaõpetaja Pamela reibas hääl. «Ja see kõik oli alles soojendus,» märgib ta ulakalt, kui pool seltskonda siruli maas hingeldab, keel sorakil suust väljas. «Nüüd alles hakkame rämedalt trenni tegema!» Huh! Kas ma siit omal jalal üldse lahkuda jaksangi? Mis ime läbi ma ometi siia sattusin? Kerime tagasi ja vaatame järele.

Lugesin, et ees ootab treening, kus saab joogaasendite baasil hullult pingutada. Ja alla anda ei tohi mingil juhul – küll aga on lahkelt lubatud natuke nutta, kui sa kohe üldse ei suuda. Vastupandamatu, mis?

Soojenduseks saan väheke orienteerumist ümber Arsenali keskuse. Kõigest mõni päev lahti olnud ja «pidulikult pommiähvardusega» avatud tuliuus joogastuudio Kookon on end sisse seadnud kusagil salapärasel kolmandal korrusel. Kuid minu nägemist mööda pole sel majalahmakal nii palju korruseidki... Siis avastame eraldi tornikese, ning seal päris katuse all stuudio pesitsebki. Tutika paiga hõng on õhus, aga atmosfäär tundub täiesti isemoodi. Pane blenderisse askeetlikkust, õdusust, emotsioone ja vürtsiks pisut punki – siis võiks midagi niisugust välja tulla. Kui sinu korraliku kodaniku kestas uinub väike energiast pulbitsev rebel, siis tunned end Kookonis kindlasti väga koduselt! Rämedalt hullu andmist

«Ma ütlen kohe ära, et joogaga on sel tunnil ainult nii palju ühist, et kasutame raskes jõutrennis iidseid asana’id. Ja me teeme siin rämedalt trenni,» ütleb joogaõpetaja ja Kookoni hing Pamela Maran hakatuseks. «Kui sa ei talu karmi keelekasutust ja kehva huumorit, läheb sul päris raskeks. Aga noh, raskeks läheb nii või teisiti. Kes siia tundi tuli, see kergelt ei pääse! Olete piitsutamiseks valmis?»

Kõik on valmis. Koondame energia ning anname pihta!

«Alguses keskendume, lõpus õpime lahtilaskmist, aga vahepeal on 30 minutit hullu andmist!»

Muusika on samuti energilisem, kui joogatunnis kunagi kuuleb. Kuid see mõjub väga innustavalt ja süstib uut energiat. Keskendumine ja soojendavad päikesetervitused jätavad eesootavast esimestel minutitel petlikult leebe mulje. Aga siis läheb käima! Pamela kohta ei saa öelda, nagu ta oleks ebatraditsiooniline joogaõpetaja, kuna kõik nad on täiesti erinevad. See on ala, kus siirus ja iseendaks olemine innustab õpilasi palju paremini kui mingite õigena tunduvate joogamaneeride kopeerimine. Aga siiski on ta nagu värske tuulepuhang. Või Aatomik. Või pipar supi sees. Ta lisab särtsu. Mul on nii lihtne temaga kaasa minna, juba esimese raske seeriaga saan raginal oma piirangute kestast välja ning sisemistele jõuvarudele ligi. Enne seda on tunne – surm, rohkem ei saa! Kuid suva neist peas tukslevatest veresoontest ja maksimumpulsist, teeme edasi. Kuigi mu keha väriseb pingutusest, värisen ma ise vaimustusest.

Iga seeria on konkreetsetele lihasgruppidele ning pingutada saab üsna viimase piirini välja. Ei aita põrmugi, et harjutused on tegelikult tuttavad, sest nende kasutamise viis on uus – tempo on kiirem ning tehniliselt õigesti hingates ja asendeid võttes ongi koormus tegelikult palju suurem kui huupi vehkides.

Tagasi üles