Kristel Aaslaid on sünnipärane koomik ja erakordselt andekas muusik. Kõik aga ei pärlenda positiivsusest, nagu lavalt võib petlikult paista. Päeval, mil kohtume, on kevadiselt soe ilm ootamatult pööranud tujukaks novembriks, tuul ulub ja rahet sajab raginal. See pole juhus, nagu elus miski mitte kunagi ei ole. Ja ebaõnn pole see samuti, vaid õige foon selleks looks. Arvasin, et teeme kerge loo muusiku ja koomiku lustakast elust, aga ei. Ootamatu siirusega avab artist hoopis oma tumedama poole.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sa kuulad, elad kaasa ja mõistad – südameid liigutav anne ja empaatiavõime ei saja kellelegi taevast kaela. See kasvab kannatuste kaudu. Ja enamikul irvhammastest pole aimugi, mille üle tohib nalja teha ja mille üle kaugeltki ei tohi. Kristel Aaslaiu artistielu on nagu särav saavutustejada. «Padjaklubi» Mišana areenile ilmumisest saadik on jäänud mulje, et ükskõik, mida ta ette võtab, see läheb peale. Viimasel ajal veel eriliselt hästi – alles tegi duo Öed esimese hitiga Eestile tiiru peale, juba tegutseb uus groovy punt Gram-of-Fun. Aaslaid aga teab, et tasuta ega tööta pole midagi tulnud. Laval on ta tegelikult veetnud aastaid ja proovisaalides ning muusikastuudiotes tuhandeid tunde. Ta teab ka, mis tunne on olla kõigi teiste meeleheaks see särav ja väsimatu rõõmupall, et hiljem, koduukse sulgedes, taas depressiooni musta auku langeda.

Eesti keele instituut tegi 1. aprilli naljauudise, et õ ja ö kasutus lastakse vabaks. Mida sina saarlasena sellest arvad?

Väga hea möte! Mandriinimesed ei saa üldse aru, kui raske on saarlastel ö-l ja õ-l vahet teha. Isegi kui sa pikalt mötled, ikka paned mõõda! (Naerab.) Tasuks vabaks lasta küll, elu oleks nii palju kergem. Mul on see väike vabandus, et ma olen saarlane, ma ei peagi neil tähtedel vahet tegema. Aga ise mötlen, et enneköike ma olen ikkagi eestlane. (Lepime siiski kokku, et keskendume täna mötetele, mitte ö-dele.)

Saaremaa on nagu kullaauk, kust tuleb kange energiaga inimesi. Vaata kuhu tahad – muusikas, kunstis, spordis. Ott Tänak on ju ka puha saare poiss. Mis saladus teil seal saarel on?

Merevesi vist. Aga merevesi on Eestis igal pool lähedal ja minu arust on suure energiaga inimesi igal pool mujal ka väga palju, ma’p usu, et Saaremaal neid kuidagi rohkem on. Ju see pinnas on seal kuidagi soodne. Ja segatud veri, kus viikingid, hispaanlased ja türklased köik on kokku saanud. Oma veregrupist pole mul aimugi… Aga nüüd hakkas täitsa huvitama. Peaks välja uurima.

Artistielu paistab kõrvalt maru äge, on seal ruumi ka argipäevale?

Ikka on. Tegelikult on päris palju päevi, kui ma laval ei ole, ja mulle need hullult meeldivad. Mu teine pool Mattias on nii pönev mees, et tema körval ei saagi igav olla. Tema huumorisoon on täiesti ettearvamatu, tihti ma ei oska selle peale muud teha kui käsi laiutada. Nali on alati olnud tähtis osa minu elust, ja tema huumor – selles on alati pönevust. Elu tema körval on ise juba korralik seiklus.

Kristel Aaslaid ja Mattias Naan on õnnelikult koos juba üle kolme aasta.

FOTO: Erakogu

Sinu kallim on üks Eesti kõvemaid koomikuid Mattias Naan. Kuidas te kokku saite?

Ma nägin netis tema juustuvideot. Vaatasin – aah, nii naljakas poiss! Siis nägin teda mingil peol baarileti ääres, läksin juurde ja ütlesin, et ta on lahe. Ma ei ole tegelikult kunagi see, kes niimoodi peale lendab. Ju olin veidike vötune. Ta ei tundunud mulle tol hetkel potentsiaalne peigmees. Aga läksin koju ja kuidagi jäin teda stalk’ima… Ja tema vist ka. Igatahes suhtlema me hakkasime.

Mäletan nii hästi, see oli detsembri löpp, kui tutvusime. Vahetult enne seda, kui pühadeks saarde söitsin. Näitasin kodus isale tema videoid, isa naeris ja mina ütlesin: «Ma toon järgmine jöul ta koju, ära muretse!» Järgmine aasta samal ajal olimegi koos. Aga saarde ta kahjuks ei saanud tulla, jäi Tallinna. Minu isa on tema hull fänn. Mattiases on koomikuanne lihtsalt olemas, ta ei peagi öieti midagi tegema, ikka on nii naljakas kogu aeg. Ja ta on nii tore!

KRISTEL! LAIV! Kristel Aaslaid ja tema värskeim bändi Gram-of-Fun astuvad laivkontserdiga lavale täna Pärnus, Kultuuriklubi tempel 3.sünnipäeval. /toim./

Parimad koomikud on tegelikult traagikud. Naljas võib peituda õnnetus, kannatus, valu... Hea huumor pole kunagi roosa.

Naljal on tähendus ja see pole tavaliselt naljakas. Kohati on meil päris viieaastaste huumor. Täie möistusega inimesed ei naeraks sellise asja peale! Aga meie ikka naerame. Ühel hommikul ta lihtsalt hakkas mulle laulma: «Beibi, beibi, on sul seibi? Sest mul on kruvi vaja kee-ra-ta!» Veidike nohkarlik huumor. Parim asi elus on see, et saad oma kallimaga koos naerda.

Väga lihtne on teha nalja teiste arvel, teie tõmbate kogu aeg iseenda kulul.

Jah, sest me oleme mölemad ebakindlad inimesed. Meil on huumorit tehes ka reegel, millest alati kinni peame: kui inimene saab seda asja enda juures muuta, kui see on tema valik, vöib nalja teha. No näiteks kui kingad on imelikud. Asjade üle, mida inimene ei saa muuta, mis ei ole tema enda valik, nalja teha ei tohi. Näiteks välimuse eripärad, orientatsioon, nahavärv, möni kaasasündinud mure. Need asjad ei kuulu naljatamise alla. Aga tehakse ikka! Köik on nii toksiline ümber, tahad olla osa grupist ja muutud ise ka second-hand toksiliseks. Hakkad pidama normaalseks huumorit, mis tegelikult on mürgine ja julm. Miks me raiskame oma aega nii palju teiste inimeste kommenteerimise peale? Erandi võib teha ainult siis, kui olete lähedased söbrad ja eelnevalt kokku rääkinud, et ta lubab sellist nalja, ning ta teab, et sa mötled seda naljana. Muul juhul on see puhas öelus ja pahatahtlikkus, kus eneseõigustuseks öeldakse «aga ma tegin ainult nalja».

Sa panid selle väga profilt paika. Verbaalne vägivald, mida maskeeritakse huumoriga, on väga levinud.

Nali on väga terav relv, mis võib jätta sügavad hingehaavad. Milleks teisi inimesi lõhkuda? Hüppad pükstest välja lihtsalt selleks, et teisele halvasti öelda? Kui ta on näiteks väga lühike, ei pea sa seda talle nina alla hõõruma: «Vahi, kus pisike pakkjalg sai endale kontsa alla.» Sinu kommentaar võib tal terve öhtu pekki keerata. Ilmselgelt teab iga inimene, kelle välimust sa norida vötad, väga hästi, mille poolest ta teistele ette jääb. Sul ei ole vaja talle «töde» kuulutada! Kui sul on vajadus lüüa, siis vöta haamer ja tee puutööd.

Oled astunud avalikult veebikiusamise ja kommentaarirünnakute vastu. Isiklik kogemus?

Jah. Need inimesed ongi kurjad. Nad lähevad nii retsiks ja loobivad kommentaare vasakule-paremale, nagu oleks need lihtsalt tähed. Aga sellises kombinatsioonis teevad need kellelegi haiget! Üritan hoiduda mitte ainult kommentaaride lugemisest, vaid olen üldse kollase ajakirjanduse lehed oma dieedist välja jätnud. Õnneks on neid, kes saadavad personaalseid vihakirju, siiski vähe.

Kas tõesti läheb tagasihoidlik eestlane nii kaugele, et kirjutab tigeda kirja ja saadab ära?

Ikka, ja neid on päris palju olnud. Otseselt ähvardusi pole, kuid solvanguid küll. Labidanägu ja muid inetusi. Mönikord olen saatja profiiliga tutvunud ja aru saanud, et tegemist ei ole sellise inimesega, kelle arvamus mu eluteel midagi muudaks. Kui tal oli nii suur tahtmine halvasti öelda, ju tal on nüüd kergem. Äkki tänu sellele, et ta sai mulle s...sti öelda, ei lähe ta kellelegi kallale. Alati on vastik tunne, aga proovid vötta kaine möistusega ja saad aru – normaalne, terve, mötlev inimene selliseid samme ette ei vöta.

Hirmutav teada, kui paljud tigedaid, diagnoosiga inimesi meie keskel iga päev kõnnib...

Suurem probleem on minu meelest ikkagi need, kes oma frustratsiooni füüsiliselt välja elavad. Vaimsest tervisest peaks rohkem rääkima! Ma ei taha öelda, et nad on vaimuhaiged, aga nad vajavad abi. Mingi asi on nende hinges katki läinud ja vajab plaastrit vöi salvi. Kurjad inimesed on önnetud ja vajavad kedagi, kes kuulaks ära. Mul on väga palju näiteid, kus lennatakse negatiivsusega peale. Vastad: okei, aga mis sul juhtus, et sa nii kuri oled? Ja siis tuleb pahinal nagu kraanist, mis ta elus tegelikult köik valesti on. Tol päeval oli minu lugu, sari või möte viimane piisk karikas ja talle tundus, et minu peale vöib kogunenud saasta välja valada.

Paljudele tundub, et avaliku elu inimesed ongi selleks loodud. Küberkiusamist õigustab ründaja silmis see, et ta ei näe ohvrit ega reaktsiooni. Kirjutad «Sa oled röve, paks eit!», aga ei näe, et mu silmad lähevad vett täis. Tulistad öelaid sönu kosmosesse ja tundub, et tagajärgede eest sa vastutama ei pea. Avaliku elu inimene ju nagunii ei hooli, tal peab ju paks nahk olema, ta ei saa köike südamesse vötta. Kipub meelest ära minema, et tema on samamoodi inimene. See, et ma olen tuntud, ei tähenda, et ma robot oleks!

Kristel Aaslaid: Inimesed ei taha üldse näha sinu teist poolt, nad tahavad uskuda etendust. Köige suurema depressiooni ajal küsiti minult kogu aeg: kust sul see energia tuleb, kuidas sa suudad niimoodi hüpata ja karata kogu aeg?

FOTO: Sander Ilvest