Kristina Herodes: jõleduse paraad - karvajalgne kevad

Ootamatu kevad niidab jalust ja kostitab ebameeldivate üllatustega

FOTO: Marko Külaots

Kevad kükitas natuke aega pargis. Päike paistis soojalt ja pehmelt. Ning korraga vedeles pargis, äsja puhtana säranud muruvaibal kaks karvast jalga. Minu küljes. Vaatasin neid samasuguse häiritud võõristusega nagu ilmselt murugi – kust niuksed tüübid nüüd välja kargasid?

Olen alati oma koibadest hästi mõelnud ning need kaks on küll viimased asjad maailmas, mille pärast ma muretsen. Ja nüüd selline ülbus nende poolt! Nojah, iga vähem blond inimene oskaks ehk ise ära arvata, et kui sa kogu talve karupükstes peetud jalad esimese ootamatu kevadpäikese puhul välja harutad, siis erilist ilu oodata ei ole. Nad ei pruugi välja näha kraadigi paremad kui üle talve keldris pimedas peetud talvekartulid.

Beibe-rituaale suudan sooritada ehk napilt hindele kolm. Mis otseselt ei karju, sellega ma ei tegele. Dieete ma ei pea ja kaalust pole aimugi. Käin ringi minimaalse meigi, alasti maniküüri, tuule poolt disainitud segamini juustega. Nii et need kaks tüüpi peaks selle hooletu lookiga ju hästi sobima. Kuid olen siiski häiritud. Miks? Mulle tunduvad nad kohutavalt koledad! Ma ei mäleta küll, et ma lumelauaga sama palju kukkunud oleks, kui sinikaterivi siin hetkel teada annab. Lisaks vanad armid. Ja tagatipuks veel karvad. Jõleduse paraad!

Pole ma midagi nii vaba hing nagu armastan endast mõelda! Vastupidi – teistele meeldida püüdev, sotsiaalsetesse normidesse mahtuda üritav, vähese enesekindlusega naine hoopis. Karm tõde jõuab mulle, müraki! kohale selles ainsas karvases pilgus. Sest kui mul oleks ükskõik sellest, kuidas ma teistele paistan, ei oleks ju probleemi?

tean aktivist-feministidest ökoemandaid, kelle säärtel mustab tihe tihnik ning kaenlaalustes saaks kerge vaevaga patsikesi punuda

Mul on tutvuskonnas aktivist-feministidest ökoemandaid, kelle säärtel mustab tihe tihnik ning kaenlaalustes saaks kerge vaevaga patsikesi punuda. Viltu pole ma neile eluilmas vaadanud. Vastupidi – respekt, milline eneseteadlikkus ja normidele vilistamise jõud! Minul on siin mõned hõredad võrsed nagu varakevadisel põllul ja ikka olen häiritud.

No aga kust see ühiskonna ootuselt vilistamise võime siis tulema peaks kui mitte treeningu käigus? Nii ma oma ebakaubandusliku välimusega koibi siiski kohe taas ära ei peida. Lehvin terve pika päeva mööda Londoni südalinna ringi. Jah, polegi hull! Minu isik, veel vähem ebatäiuslik välimus, see ei huvita siin mitte kedagi karvavõrdki. Jätkan enesekindluse-harjutusi veel järgmiselgi päeval. Aga siis läheb külmaks ning mul tuleb koju tagasi sõita. Kas uus tugevam naine on sündinud, kes paari ülearuse karva peale enam kulmugi ei kergita?

Tühjagi! Koju jõudes saab pugejalikum ja püüdlikum beibepool kohe võitu ja tõmban oma kaks meetrit siledaks. No mis parata, täisvereline ürgnaiseks olemine ja teiste arvamusele vilistamine pole paraku siiski kõigile jõukohane.

Tagasi üles