Heidi Ruul: ma armastan sind – kõige valusam vale maailmas

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Kes meist poleks kuulnud ütlust selle kohta, et valel on lühikesed jalad? Lubagem sügavalt kahelda! Valel on kaks üsnagi pikka karvast jalga, mille külge kinnitub üks rumaluke, kes hobikorras oma kallitele inimestele haiget teeb ja muudkui valetab, valetab, valetab. Miks ometi? Kas tõesti on nii paganama raske lihtsalt aus olla?

Mina kuulun nende eksemplaride hulka, kes mõnikord esimesest korrast ei õpi – umbes nagu ebafunktsionaalse juhtkoeraga pime rehavabrikus – rehavarred peksavad lakkamatult vastu nägu, aga tiirutan orienteerumisvõimetuna lootusrikkalt edasi ja loodan, et ühel hetkel enam haiget ei saa, sest koer on ju kaasas ja peaks mind kõige halva eest kaitsma.

Aga ei, kus sa sellega – viimane jookseb üldse seitsme tuule poole, saba ja kõrvad uhkelt lehvimas. Ikka selleks, et siis hiljem jälle, silmad häbi täis, tagasi tulla ja pühalikult vanduda, et nüüdsest püütakse igas võimalikus mõttes parem olla. Siinkohal ei tasu unustada, et vanale koerale ju uusi trikke ei õpeta – ükskõik kui hea treener sa omaarust siis ka oled.