On hästi teada, et Vene Keisririigis mängisid Balti aadlikud silmapaistvat rolli nii sõjaväes kui kõrgemates riigiametites. Nende seas oli Auguste von Smitteni abikaasa Michael Barclay de Tolly üks silmapaistvamaid sõjaväejuhte ja Napoleoni-sõdade kangelasi.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

12. juunil 1812 ületas Napoleoni Suur Armee Vene piiri. Barclay määrati esimese armee juhatajaks. Ta sõitis pealinnast vägede juurde Vilnosse, jättes abikaasa turvaliselt koju Jõgevestesse.

Keisri ja väejuhatuse vahel oli kokku lepitud taganemisstrateegias, mis aga polnud üldse populaarne venelaste hulgas. Rahvasuu oskas armeejuhataja taganemismanöövrist teha legendi, mida kõneldi Jõgeveste kandis veel aastakümneid hiljem: «Barclay naise Liivimaa mõisate heaolu oli hädaohus. Barclay meelitas Napoleoni löögirusika Moskva suunale, et anda seal talle hävitav löök ja päästa sellega oma naise mõisad.»

Tegelikult oli Augustel põhjust oma mehe saatuse ja karjääri pärast vägagi muretseda. Rahulolematud vene kindralid said taganemisest intrigeerimiseks rohkelt ainest. Eriti olid Barclay vastu meelestatud kindral Bagration ja suurvürst Konstantin. Vaenulik toon kandus ka seltskonda. Keiser pidi reageerima ja nii nimetas ta uueks ülemjuhatajaks Kutuzovi.

Vana Kutuzov oli piisavalt tark, et Barclay strateegia ainuvõimalikkusest aru saada. Aga lõpmatuseni venivat taandumist ja Moskva loovutamist ilma võitluseta ei saanud isegi tema endale lubada. Nii toimus verine Borodino lahing. Lahingu tegelik juht oli Barclay. Kutuzov eelistas kilomeetreid eemal oma kaaskonnaga rikkalikus sööma- ja joomalauas aega veeta. Barclayd aga nähti oma valgel hobusel, paraadmundris, ehituna kõikide aumärkidega, innustava eeskujuna armee juures. Hiljem kirjutas ta oma abikaasale: «Kui armeed Borodino lahingus täielikult ära ei muserdatud, siis peab selle eest tänama mind, ja see veendumus olgu mulle mu elu viimasel silmapilgul lohutuseks.»