Justin Petrone: kui Vargamäel olnuks üks Petrone, olnuks ta kõrtsmik

Andres (Priit Loog) filmis «Tõde ja õigus». Foto: Rakvere Teatrikino

«Tõe ja õigusega» müüdi ka Viljandis veel nädalaid pärast esilinastust saalid pilgeni täis. Ent ma ei suutnud end samastada ühegi Vargamäe mehega. Mari on loo tegelik kangelane - naine, kes suutis armastada nõrka meest, rügas päevast päeva tööd ja toitis ära kõik lapsed, kelle jumal talle saatis.

Anton Hansen oli kahvatu jumega, hiire moodi näoga mees, peas parasjagu juukseid seitlisse kammida, ees peened vuntsid, mis tekitasid tunde, et härra Anton Hansen ei olnud isegi täiskasvanuna suuteline täishabet kasvatama. Suur kirjanik suri 1940. aasta märtsis, kolm kuud enne seda, kui Nõukogude Liit tema maa hõivas.

Just nagu oleks Jumal ise teda säästnud nägemast rahvuskaaslaste traagilist saatust.

Härra Hansen kandis pikka mantlit ja mõnikord moekat kaabut ning nägi suurt vaeva enda vormis hoidmisega. Nime A. H. Tammsaare all teoseid avaldanud härra Hansen oli üks distsiplineeritumaid proosaautoreid. Produktiivsuselt suutis teda vahest edestada vana hea Charles Dickens. Seitsme aasta vältel, 1926. aastast 1933. aastani, kirjutas ta valmis viieköitelise «Tõe ja õiguse», millega on jäänud igaveseks ajaks eestlaste südamesse.

Eestlastele meeldib ta seniajani ja kui nüüd film välja tuli, hakati mulle igalt poolt survet avaldama seda vaatama minna. «Sa lihtsalt pead minema «Tõde ja õigust» vaatama,» öeldi mulle igas kohvikus. «See film räägib meist.»

Ma olin varem näinud mõnda «Tõe ja õiguse» teatrilavastust ja need ei olnud mind rahuldanud. Mulle kipuvad meeldima marginaalsed tegelased, neurootilised heidikud. Kui vaene Juss «Tõe ja õiguse» lavastustes ennast aina köiega puuoksa külge riputas, tekitas see minus rahutust. Mindki on kiusatud ja näha, kuidas Jussi avalikult alandatakse, oli mulle liiast.

«Kui see oleks Itaalia film,» olen ma inimestele öelnud, «oleks Juss kirikus Andrese maha löönud.»

Eestlasi on minu kommentaar enamasti vapustanud ja nad on püüdnud Andrese halba käitumist õigustada sellega, et ta oli ettevõtlik mees, kes püüdis talu järjele aidata. See viimane ongi kõige tähtsam. Niisugused isiklikud vihapidamised, mis on juba sajandeid toitnud maffia omavahelisi võitlusi Lõuna-Itaalias, ei tähendanud midagi Vargamäe nõlvadel. Andres tegi ränka tööd. Seetõttu saab talle kõik andeks anda.