Lumehelbekese piinad: unistuste elu ajab hulluks

Ajakirjanik Heelia Sillamaa.

FOTO: Kristi Tüvi

Mida teeksite teie, kui teil ei oleks ühtegi kohustust, raha pärast muretsema ei peaks ja taevas säraks alati päike?

Poolteist aastat tagasi Aafrikasse kolides ootas mind ees just täpselt selline unistuste elu. Esimest korda elus ei olnud mul mitte ühtegi kohustust – isegi kodu koristama ei pidanud, sest selleks oli koristaja.

Kujutasin vaimusilmas juba enne kolimist ette, kuidas minu elu hakkab koosnema hommikujoogast, koduaia apelsinidest pressitud smuutidest ja raamatute lugemisest. Võib-olla õpiks isegi hiina keele ära, sest aega ja vabadust on nii palju?

Esimeste nädalate möödudes pidin aga õnnetult tõdema, kuidas minus pole midagi erilist ja olen järjekordne lihtne inimene, kes ei viitsi ilma kohustuseta lillegi liigutada.

Ma ei kujuta ette mõttetumat viisi oma unistuste elu elamiseks, kui seda on päevade viisi voodis lamamine. Tõsi, lihtsalt niisama ma seal voodis ei lamanud, sest olin otsustanud aega sisustada Instagramis «do-it-yourself» videote vaatamisega. Sealjuures teadsin ma sisimas väga hästi, kuidas arvatavasti ei hakka ma kunagi pesulõksudest lauda ehitama ja mitte mingit reaalset kasu ma neist videotest ei saa.

Unistuste elu võib küll pildil hea välja näha, kuid reaalsuses hoopiski hulluks ajada.

FOTO: Erakogu

Pole ime, et selline eluviis ajas mu üpris kiirelt sõna otseses mõttes hulluks. Kõige hullemast päästis mind aga ootamatu võimalus teha kaugtööd ja jätkata oma vanal töökohal. Kohe kui mul oli jälle vähemalt üks kohustus, millest ma viilida ei saanud, loksus ka kogu ülejäänud elu paika. Hakkasin uuesti trenni tegema, viitsisin raamatuid lugeda ja väljas käia.

Nüüd ei ole ma enam ammu seda nii-öelda unistuste elu elanud. Eriti karmilt andis «unistuste elu» kadumine märku kuu aega enne suusamaratoni, kui trenni tegemiseks lihtsalt ei jäänud muude kohustuste kõrvalt aega. Halasin mis ma halasin, aga kuu aega enne maratoni leidsin ma selle aja, et käia pea iga päev suusatamas. Ükskõik kui raske tööpäev ka ei olnud, ükskõik kui halb tuju mul ka ei olnud, ükskõik kui haige ma ka ei olnud. Ma teadsin, et kui ma piisavalt end ette ei valmista, ei tee ma maratoni ära. Mul oli siht silme ees.

Pärast suusamaratoni olin ma kindel – enam ma sama viga ei tee ja rattasõiduks hakkan ma kohe treenima, et vältida viimase hetke paanikat. Rattamaratonini on nüüd aega jäänud natuke alla kolme kuu. Võite üks kord arvata, kui palju ma selle aja jooksul trenni olen viitsinud teha.  

Tubli sportlase asemel on tagasi vana hea «mul ei ole trenniks aega» Heelia. Reaalsuses on mul endiselt täpselt sama palju aega, kui oli siis, kui ma suutsin end iga päev trenni ajada.

«Selgeltnägijate tuleproovi» mind küll veel kutsutud ei ole, kuid mul on võime 100-protsendilise täpsusega ennustada, et kuu aega enne rattavõistlust ei tule mul hetkekski pähe vabandus «mul ei ole aega».

Kuidas leida aga seda aega enne viimast hetke? Kuidas on üldse võimalik end motiveerida midagi tegema ilma kohustusteta, ilma lubadusteta?

Kui keegi oskaks selle suure müsteeriumi lahendada, muutuks mu elu arvatavasti palju lihtsamaks. Kui ma peaks aga ise ühel hetkel oma sportlaskarjääri käigus selle müsteeriumi lahendama, oleks veel eriti tore. Hetkel ei jää mul aga muud üle, kui kiita kõiki tublisid, kes end iga päev vabatahtlikult trenni vedada viitsivad.

Trenni asemel on mugavam kodus koos kassiga diivanil pikutada.

FOTO: Heelia Sillamaa

Tagasi üles