1909. aastal ilmus Noor-Eesti 3. albumis J. Randvere jutustus «Ruth». «See müstifikatsioon andis palju põhjust ilkuvaks meeleoluks,» kirjutas Tuglas. Hiljem sai teatavaks ka selle modernse ideenaise kuju loonud essee autor – Johannes Aavik. Ruth – peen blond naine, «gratsioosne, kultuurilik ja rafineeritult seksuaalne» oli looja poolt pealaest jalatallani estetiseeritud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mida Aleksandra kindlasti teada ei võinud, oli õpetaja salajane huvi noorte nägusate ja intelligentsete tütarlaste vastu. See pealtnäha kammitsetud ja esteeditsev mees põdes sügavas sisimas oma vähest lööki naiste seas. Veel 40-aastasena on ta oma päevikule pihtinud ühest pühapäevasest jalutuskäigust tundmatu neiuga Kadriorgu: «Sääl julgesin siis ka avaldada mõtte, et ma sooviksin talt saada veel ühe kolmanda mälestuse (teised oli ta mulle juba ka annud - juukseloki ja 1-se - musu). See kolmas oli mul, et ta mulle näituks täiesti - alastina. Olen ammo sellest unistanud kui ühest peenimast suurimast erootilise ilu naudingost. See on mulle paistnud kui särav visioon, kui ahvatlevim seisokord: näha naisterahva keha katmata kujul. Ses oleks kaks huvitust ja sarmi: esiteks alasti kehavormide endi nägemine, ja eriti nende, mida naisterahvas kõige rohkem häbeneb ja varjab.»

Järeleaitamise tunnid Aaviku moodi

Johannes Aavikul oli läbi oma aastakümneid kestnud pedagoogitöö olnud ikka kombeks noori tütarlapsi enda juurde koju järeleaitamise tundidesse kutsuda. Pole kahtlustki, et sel 1928. aasta sügisel, kui klassi ilmus uus tüdruk Aleksandra, too talle kohe silma jäi: «On ilmund uus kujotelu: blond väikse taintiga naine, voluptuooside puusade ning tagumikuga ja kujotelu temaga istudes, tema ratsa syles.» Igal juhul peagi õpetaja Aavik neiu Kleemanni enda juurde koju kutsus.