Meie üleskutse peale kirjutada ebasobivate kingade ja autosõiduga seotud lugusid laekus kommentaariumisse muu seas ka paar lugu liikluses ohtlikke olukordi põhjustanud kassidest.
Lugejad kirjutavad: kassid liikluskeerises
1. detsember 2011, 16:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kallis Miisu
Paarkümmend aastat tagasi, kui oli just kehtima hakanud liikluskindlustuse seadus, tuli käsitleda ühte sõiduki tagant otsasõidu juhtumit. Oma seletuskirjas selgitas Pärnus elav invaliidist poissmees järgnevat:
«Sõisin oma kollase Zaparoožetsiga mõõda Riia maanteed, kui ootamatult pidurdas ees sõitev kaubik. Minu kallis Miisu, kes mul sõidu ajal tavaliselt süles istub, veeres selle peale auto põrandale ja otse pedaalide alla. Järgnev pidurdamine enam tulemust ei andnud ja nii toimuski otsasõit.»
Kaubiku juht kirjutas:
«Sõitsin mööda Riia maanteed, kui ootamatult märkasin üle teed joosta kavatsevat kassi. Pidudades võtsin hoo korra maha, kuid tuli siiski ka otsasõidu vältimiseks uuesti pidurdada. Eest kostis väike mütsakas ja tagant palju tugevam.
Autost väljudes nägin minu kaubikule otsa sõitnud auto ukse avanemisel sealt kohutava kisaga väljuvat kassi, kes kihutas üle tee metsa poole. Selle peale pidurdas vastassuunast tulnud veoauto, millele omakorda sõitis tagant otsa must Volga.
Minu kaubiku ees olnud kiisu toibus selle peale ning kihutas samas suunas, kus eelminegi.»
Mõni nädal hiljem käis poissmees meie kontoris ja rääkis, et tema Miisu oli küll mitu päeva kadunud, kuid ilmus koju koos kaaslasega. Ilmselt kogu selle jama põhjustajaga.
Õnnelik õnnetus
Kunagi suvel transportisin kassipoega, kelle istme taha korvi lina alla panin. Tema muidugi pusserdas ennast sealt välja ja oli piisavalt suur juba, et teha põrgulärmi ja autos ringi liikuda.
Mõtlesin siis, et mis seal ikka, las ta siis uurib autot natuke. Kahjuks oli ta siiski oma väiksuse kohta üsna kiire ning ühel hetkel oli ta mul jalgade juures ja järmisel hetkel kadus ta piduripedaali auku (noh sinna, kust pedaal välja tuleb).
No ma siis olin natuke hämmingus ja kuna ma autodest liiga palju ei teadnud, siis kartsin, et kui nüüd pidurit vajutan, siis litsun kiisukese puruks. Ma ju ei näinud enam, kus ta on, ainult kuulsin näugumist ja sedagi enam mitte nii palju.
Kuna aga tee oli tavalisest kurvilisem ja kruusakattega, siis piduri kasutamine oli enam kui vajalik, nii et kiiresti peas võimalusi kaaludes ja samal ajal kurve võttes otsustasin, et pean nii või teisiti varem või hiljem pidurdama ja käsipiduri ja käikude pidurdus ei tulnud tol hetkel kõne alla, kuna olin liiga algaja.
Tegin siis südame kõvaks ja pidurdasin. Peatasin auto. Kõik oli vaikseks jäänud ja näugumist ka enam ei kuulnud. Väriseva südamega uurisin siis jalgetagust ja harutasin terve esipaneeli lahti ja seal ta oligi.
Pisike pahanduse tegija hunniku juhtmete vahel. Harutasin ta sealt lahti ja temaga oli kõik korras. Sulgesin kassikese sedakorda korralikumalt korvi ja toimetasin ta lõpuks tema uude koju. Õnnelik õnnetus!