Moekuulutaja lugejakiri: kui riided purunesid, sai ikka peatäis nutetud

Angela Blumkvist
, Sõbranna.ee tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: MALEV TOOM / PM/SCANPIX BALTICS

Moekuulutaja kutsus üles lugejaid jagama oma mälestusi lapsepõlve riietest. Heisl Vaher meenutab, et lapsepõlves sai riiete pärast lausa pisaraid valatud. Jaga meiega oma mälestusi ja osale Moekuulutaja poolt välja pandud auhinna loosis. 

«Ära ennast ära määri! Vaata, et sa ei kuku. Too siia, ma parandan sokiaugu ära.» Kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi oli suhtumine riietesse väga aupaklik. Riideid ei olnud saada. Neid tuli väga hoida ning neid hooldati viledaks kulumiseni. Kui mõtlen linnulennult tagasi - need olid olulisemad esemed, mis meenuvad...

Silme ette kerkivad plisseerseelikud ja põlvikud. Oli ka pehme roosa džemper, mida oleksin heal meelel kandnud igapäevaselt, aga see oli pisikeste rüüsidega ja pidupäevane ja pidusid oli harva. Samas, tol ajal kandsime sinist koolivormi ning igapäevaselt ei olnudki võimalik lemmikriietega käia. Eks see tegi rõivad ka selle võrra erilisemaks. Poest saadaolevad riided olid reeglina teistest liiduvabariikidest pärit ja värvigamma polnud üleliia kirgas, kuid tüdrukuna loomulikult tõmbas eelkõige roosa, kollase ja violetse suunas.

Kingadega oli lugu kehvem, reeglina tuli leppida Kommunaari toodetega, mis üleliia ei köitnud tegumoe ja värvivalikuga - pruun, sinine, vahel tumepunane. Ikka sandaal või siis kinnine lihtne kingake, mis tegelikult kujunes jalas üsna mugavaks. Mäletan tõelist uhkust, mida tundisn kriitvalgete Põhjala kummikute üle. Õues mängides armastasin neid lombis «pesta», siis need läikisid ja olid lapse silmale ütlemata kaunid. Mäletan esimesi kõrgema kontsaga kingi lapsepõlvest - raske öelda, kust need hangiti, kuid kandsin neid nii sageli kui võimalus lubas ning sealt sai ka alguse minu armastus kõrge kontsa vastu.

Ohkama paneb mõte Marati sinisest dressipükste paarist, mida sai palju-palju kantud ja auklikus kulutatud ning mille põlvi või taguotsa parandatud sai. Vahel oli õnne ka kangapoes. Sellisel puhul õmblesid ema ja vanaema ise ilusad riideid. See võis olla  näiteks lihtne seelik, kuid kangas lilleküllane ja värviline. Ere on mälestus imelisest valgest reljeefsest pisikeste lillemotiividega lasteaia lõpukleidist. Pean seda üheks oma elu ilusamaks riideesemeks siiani - see oli õmbleja tehtud.

Riiete vastu oli aukartus ning kui miski purunes, siis ei olnud tavatu ka mõned peatäied nutta. Teatav kiindumussuhe kujunes paljude riiete vastu. Kuna üldtonaalsus elupildis oli pigem hall, sinine ja pruun, siis eriliseks rõõmuks kujunesid võimalused lasteaias ja koolis kostüüme kanda või rahvariideid selga panna. Sarnast elevust rõiva vastu on täna raske kogeda. 

 
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles