Lapsevanematele: kuidas vaadata oma suhet teismelisega, kelle hormoonid möllavad?
21. veebruar 2019, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teismeliste kohta on levinud väljendid nagu «hormoonid möllavad», «küll kasvab välja» ja «peabki vanemate vastu mässama». Perekeskus Sina ja Mina Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam selgitab lahti levinud teismeliste kohta käivad müüdid ja jagab lapsevanematele mõtteid, millisest küljest võiks vaadata enda suhet teismelisega.
1. Teismeliste pöörases käitumises on süüdi nende möllavad hormoonid?
Hormoonide tase küll tõuseb organismis sellel arenguperioodil, kuid üksnes see ei määratle noorukieas toimuvat. Tänapäeval on teada, et see, mida noorukid kogevad, on peamiselt tingitud muutustest nende aju arengus. Teismelise aju areneb (otsmiku- ja kiirusagarad, mis vastutavad analüüsi- ja empaatiavõime ning enesekontrolli eest) eriti intensiivselt vanuses 12-25 aastat. Seega on vanemana oluline jätkata delikaatselt (austades noore saavutatud iseseisvust) oma hilisteismelise (16-19) ja noore täiskasvanu eas (20-25) lapse kannatlikku toetamist ja suunamist.
2. Puberteet ja teismeiga on lihtsalt ebaküpsuse periood ja sellest tuleb «välja kasvada»?
Vastupidi, noorukitel ei tule see periood mitte lihtsalt «üle elada» ega sellest «välja kasvada», sest see on oluline arenguperiood. Ülesanded sel ajal on täiskasvanute seatud piiride testimine, kirglik katsetamine, vajadus kogeda uut ja põnevat (läbi positiivsete õnnestumiste kui ka vigade ja eksimuste). Läbi nende kinnistuvad noore põhilised iseloomuomadused, mis võimaldavad liikumist täiskasvanuellu.
3. Noorukiea ülesanne on liikumine vanematest sõltumisest täieliku iseseisvuseni?
Kuigi on loomulik ja arenguliselt vajalik eemalduda oma vanematest, vajavad noorukid sel perioodil siiski toetavaid suhteid täiskasvanutega. Vanemad saavad pakkuda turvalist eraldumist (piiride/kokkulepete lõdvendamisega, usalduse ja vastutuse üleandmisega) samm-sammult, mitte noorukit üksi jättes. Eraldumist vanematest toetab ka teismelise suunatus eakaaslaste poole.
4. Maailm on nii palju muutunud, et ei saa võrrelda minu enda teismeea kogemusi minu lapse omadega.
Keskkond on küll palju muutunud, kuid analüüsides enda kogemusi oma päritoluperes kasvamisest teismelisena, võivad need olla lähtepunktiks, kust omandada olulisi õppetunde – mida soovin teha sarnaselt oma vanematega, mida teeksin ise lapsevanemana kindlasti erinevalt – lähtuvalt lapse arenguvajadustest. Tagasivaade näitab meile, kuidas luua, hoida ja säilitada tihedad sidemed oma lastega teekonnal läbi teismeea nooreks täiskasvanuks.
5. Teismelised peavadki vanemate vastu mässama
Gordoni perekooli koolitajana leian, et kui vanemad on teadlikud teismeea eripäradest (psühholoogilistest, arengulistest) ja omavad häid suhtlemisoskusi, on paljusid konflikte võimalik peres kas ennetada või kui nad ka esinevad, siis saab neid koostöiselt/kaasavalt lahendada. Lahendada nii, et meievaheline suhe jääb kahjustamata ja teismeline õpib eluks vajalikku konfliktilahendusoskust.
Head lapsevanemad, vaadake enda konflikte teismelistega kui kingitust ja väljakutset! Pärast 10-15 aastat endast parimat andes lapsevanema ja kasvataja rollis, tuleb teadvustada endale oma pingutuste tulemusi:
1. Teismelised panevad meie väärtused proovile, et testida, kas ka nemad soovivad nende järgi elada. See väljendub paljudes intellektuaalsetes vaidlustes, hästiargumenteeritud «rünnakutes» lapsevanema veendumuste ja traditsioonide vastu. See võib lapsevanemat hirmutada, ent olukorda võiks võtta kui positiivset väljakutset. Kas ollakse valmis ka oma rutiiniks muutunud arusaamu muutma?
2. Töö iseenda sallivuse ja empaatiaga. Kas suudame edasi elada, kui meie lapsel on kardinaalselt erinev ellusuhtumine, vaated?
3. Kingitusena tuleks võtta vaba aja suurenemist, mis annab võimaluse olla taas armastava partneri rollis, et teineteisele kaasaga taas läheneda. Vanemal, kes on oma vanemarolli külge liialt klammerdunud, võib noorukist lahtilaskmine tunduda hirmutav. Sellisel juhul reageerib noor kas jätkuva sõltuvusega või liialdatud mässuga.