Pereterapeut: mida teha, kui soovid muutust lapse käitumises?

FOTO: Graham Oliver / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

Perekeskus Sina ja Mina pereterapeut Tiina Teska sõnab, et vägivaldne algkooli laps ei ole varane teismeline nagu tihtipeale arvatakse ja lapse endassetõmbumine ei ole märk heast kasvatusest. Lapse ebaterve ja ülemäärane agressioon iseenda või/ja teiste vastu näitab, et laps vajab täiskasvanu abi.

Ärevuse ja agressiivsusega seotud laste käitumishäirete sagedus on tõusnud. Võib olla mõneti tänu paremale diagnoosimisele, aga kindlasti on keskkond, milles lapsed elavad, muutunud rahutumaks, kodu ja kooli kaudu jõuavad lapseni ühiskondlikud ootused, ebastabiilsus, kiirenev elutempo ning mis seal salata, tihti ka vastandumine või leppimatus. Kui agressiivsust on inimeses parajal määral, siis toetab see positiivset algatusvõimet ja käivitusjõudu ning lapse iseseisvumist.

Samas lapse ebaterve ja ülemäärane agressioon iseenda või/ja teiste vastu näitab, et laps vajab täiskasvanu abi. Eelkõige on need märgid sellest, et lapse arenevas ajus olevad struktuurid on end ammendanud ja lapse närvisüsteem ei tule olukorraga toime. Lapse närvisüsteem on «võitle, põgene või tardu» olukorras ja temaga ei ole võimalik asju arutada. Nüüd on esmatähtis aidata lapsel tasakaal taastada.

Mida teha, kui soovid muutust lapse käitumises?

1. Kasvatus on eelkõige lapse ja lapsevanema suhe. Selle suhte hoidmise eest kannab vastutust lapsevanem. Kui laps on teinud mittesoovitud teo või käitub mittesobilikult, siis tark lapsevanem ei reageeri lapsega samal tasemel. Selleks on vaja rahuneda ja mõelda, mis tegelikult toimub ja mis võib olla lapse käitumise taga. Sekkumist kavandades võiksid eelkõige mõelda, mis on sinu eesmärk – on see lapsele uute oskuste õpetamine või ehk hoopis sinu enda pingetest vabastamine?

2. Lapse karistamine on tavaliselt täiskasvanu abituse ja meeleheite väljendus. Karistamine ei aita kuidagi kaasa enesekindla ja vastutustundliku inimese kasvamisele. Selle mõju käitumise korrigeerijana on kaheldava väärtusega, kuna tekitab lapses negatiivseid tundeide nagu hirm, viha ja häbi. Karistamine on suunatud sümptomitele, mitte põhjustele ning takistab välimise kontrollikeskme muutumist sisemiseks. Karistamise hirmus kasvanud laps ei suuda end tulevikus ise motiveerida ja ta kipub tegema asju pigem teiste, mitte iseenda pärast. Lisaks murendab see lapse ja lapsevanema suhet.

Tagasi üles