Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Hurraa, maailm muutub taas suure sammu jagu avaramaks! Tuuli Roosma viib meid sel korral koos oma perega seiklema Aafrikasse, paika, kuhu suurem osa meist jalga tõsta ei julgeks. «Aafrikasse ei tahtnud me kohe üldse minna, mingi hirm oli selle koha ees,» tunnistab saatejuht. «Aga siis otsustasime – just lähme ja vaatame ära, ega muidu teada ei saa!» Arter külastab Tuulit tema värviküllases stuudios, kus Aafrika rütmid mängivad taustaks, kohapealt kaasa toodud uhked kangad lehvivad ja Tuuli silmad sähvivad. Kuuleme Aafrika kohta nii lõbusaid kui ka verdtarretavaid lugusid.

Miks teile meeldib mööda maailma kolada? Aasta kaupa elupaika vahetada on ju paras peavalu!

Iga kord, kui kuhugi läheme, juhtub see hästi spontaanselt. Me ei plaani pikalt ette, lihtsalt tekib selline rahutus sisse, et peaks minema! Ma naudin uusi algusi: jätad kogu eelneva elu maha, käib põmm ja pead jälle nullist alustama. Oma tee leidma, oma inimesed kaasas, alati hakkame kusagile pesa ka punuma, sööme ennast sisse. Uute alguste teema köidab mind.

Missiooni seisukohalt on minu arvates oluline käia paikades, mille suhtes on hästi negatiivne eelarvamus. Isiklike kontaktide ja kogemuste kaudu saame sõbraks ka nendega, kes tunduvad meile muidu liiga teistsugused ja võõrad.

Pärast igat reisi teadvustan, et meie siin oleme sündinud ikka väga õnnelikku kohta!

Kui sul pole elus eesmärki ega ülesandeid, hakkad mõtlema ainult iseenda peale. Mugavus, laiskus ja egoism teevad rahulolematuks.

Mille poolest on eestlased õnnelikud, mida me ise ei teagi?

Maailmas on nii palju julmust, ebaõiglust ja ebainimlikke tingimusi. Leidub valitsusi, mille all on päris keeruline elada. Meil on väga suur valikuvabadus kõiges, see on tõeline luksus. Kui mugavates tingimustes me elame ja kui hoitud me oleme. Selliseid lastetoetusi ei ole mitte kusagil mujal! Minu meelest meid toidetakse siin kuldlusikaga, aga rahvas hüüab ühest suust: riik teeb liiga vähe!

Armas kameeleon, Arbo ja Tuuli ning nende maailmaränduritest kaksikud Andres ja Kristjan.

FOTO: Meie Aasta Aafrikas

MEIE AASTA AAFRIKAS

Tuuli Roosma pere seiklused Siberis, Hiinas, Austraalias, Iraanis ja Eestis kogusid igal nädalal telerite ette ligi 200 000 inimest. Nüüd on aeg uuteks vallutusteks – seekord avastavad Tuuli, tema elukaaslane Arbo ja nende kaksikud pojad Kristjan ja Andres eksootilist Aafrikat. Humoorikas, soe ja sõbralik telesari toob ekraanile reisiseltskonna seiklused, tähelepanekud ja avastused Mustalt Mandrilt. Kanal 2s pühapäeviti kell 19.35. Esimene episood jõuab ekraanile 3. märtsil.

Tuuli silmad säravad nagu ilutulestik, kuid ta ise peab end loomult rahulikuks inimeseks. Teletäht teab, et niisama sind ekraanil keegi ei vaata – sa pead talle midagi andma. Vahetus, loomulikkus, uued elamused ja aus energialaeng ongi Tuuli trumbid.

FOTO: Madis Sinivee

Aafrika tundub Eestist vaadates metsik ja ohtlik paik. Mis mulje kohapeal jäi?

Aafrika koosneb väga paljudest riikidest, mõned on ohtlikumad, teised turvalised. Meie hoidsime ennast sõjakolletest ja rahutuste piirkondadest eemale ja ohuga silmitsi ei seisnud. Üks Eesti mees on käinud läbi terve Aafrika, jalgsi ja ilma rahata. Tema ütleb, et ära lihtsalt ela oma elu ohtlikult. Ole avali südamega, võta vastu, mis pakutakse, siis elu kannab sind. Naisena ei pruugi see sama libedalt minna muidugi.

Valge inimesena pead pideva tähelepanuga arvestama. Tänaval hüütakse igal pool järele: muzungu! See tähendab valge inimene, mis otseses tõlkes on «asjatult ringi uitaja». Kunagi, kui esimesed valged maadeavastajad tulid, tundus kohalikele, et nad ei tee ju mitte midagi, lihtsalt uitavad ringi.

Mida seal söödi? Aafrika köögist ei teata Eestis suurt midagi.

Sellel on ka põhjus. Midagi erilist pole, maitseid vähe. Aga mis on seal väga hea – värsked puuviljad. Kõige popim toit on ugali, see on maisijahust tehtud plönn, maitseb nagu kõvaks läinud mannapuder. Kui sulle Aafrikas üldse antakse mingit sööki, siis see ongi sinu lemmiksöök. Väga paljud lapsed ei saa iga päev üldse midagi süüa.

Seal on liiga populariseeritud suhkruroo kasvatust, kõik nende maalapid on suhkruroogu täis, aga see ei toida peret. Pealegi kasvab suhkruroog poolteist aastat, samal ajal annaks põld mitu saaki köögivilja. Elad tulu ootuses, aga siis viib isa selle kõrtsi ja joob maha, sinul pole jälle mitte midagi. Vaesus on tohutu! Eesti vabatahtlike organisatsioon õpetab neid muuhulgas meristeemidest kartulit kasvatama, sest mugul kaevataks kohe välja ja söödaks ära. Kliima on seal ju superhea, saaks aastas mitu saaki, aga kõik see maa on kuramuse suhkruroo all.

Aafrikas on lapsed näljas?

Ongi. Ja mitte ainult lapsed, suured on ka näljas. Ja nad on ka janus, neil pole sageli vett. Ma ei saa tõesti aru, kuidas nad seal elavad, milline tohutu kohastumine, inimene on ikka niivõrd sitke ja vastupidav. Kõrbealadel ei kasva mitte midagi, pole veepiiskagi, karjused joovad lehmast verd, et janu kustutada ja kõht täis saada.

Prouad on suured matroonid, aga ma ei kujuta ette, mille pealt nad selle volüümi kasvatavad endale. Sa näed, et tohutu vaesus on majas, pere magab põrandal ajalehe peal.

Kui süüa on vähe ja lapsi palju, kas siis olelusvõitlust ei teki?

Ikka tekib. Enda eest peab võitlema – see on üldse nende kultuuris kuidagi sees. Ja kui kellelgi midagi on, siis see virutatakse ära, kui võimalus avaneb. Ja keegi ei pane pahaks. Võtsin ära, sul ju oli, teinekord ei jäta ripakile.

Ükskord katsime piknikulaua õue, kliima on tohutult ilus – kõik on lopsakas, kasvab, õitseb. Istusime sööma ja korraga mõtlen: ümber on hästi palju lapsi ja ma tean, et nemad ei saa mitte kusagilt süüa. Külatäis lapsi istus eemal puude all ja vaatas, kuidas me sööme. Siis ehmatasin ära, et kuidas sa nii teed. Kõigile ei jätkuks pakkuda ka. Aga kohalikud ütlesid, et nii ongi normaalne. Igaüks elab, nagu ise suudab või oskab. Rahvaarv on tohutu suur ja neid on ilmselt raske toita. Meile tundub see tohutult traagiline, aga kohapeal ei võeta asja üldse nii. Elu annab, elu võtab.

Milline on naiste olukord Aafrikas?

Oleneb piirkonnast. Aga traditsioonilises külas pole meeste-naiste võrdsust olemaski. Naine on mehe omand ja kõik lapsed kuuluvad mehele. Naiste saatused on hästi kurvad, kuid elurõõm, mis neis pulbitseb, on hämmastav. Ja ma pole kusagil maailmas näinud nii uhkeid, julgeid ja suursuguseid naisi nagu aafriklannad. Ma mõtlen, et kui võimas Aafrika naine saab ükskord oma jõu tagasi, siis kappab kogu see ühiskond tohutu kiirusega edu poole. Naised on juba oma massilt suuremad, pidudel võtavad nad julgelt endale ruumi ja säravad. Neil pole küll suurt sõnaõigust, aga nad ei tõmbu tagaplaanile.

Aafriklannadest võimsamaid, uhkemaid ja suursugusemaid naisi pole kusagil maailmas, arvab Tuuli Roosma. Ise elas ta külaellu vahetult sisse, ehitas onni, sõlmis sõprussidemed ja võttis endale isegi kaks last, kelle kooliteed toetada.

FOTO: Madis Sinivee

Millist naiste elu te ise lähedalt nägite?

Meie elasime Lääne-Keenias Luhja piirkonnas. Olime Wanga kuninga suguvõsa järeltulijate Mumiate juures. Lujadel on mitme naise pidamise traditsioon: mida kõvem mees oled, seda rohkem naisi on. Ja naisi päritakse: abiellusid ühe mehega, aga kui ta saab õnnetult otsa, lähed perekonnas järgmisele mehele.

Igal suguharul on oma traditsioonid. Samburude eripära on gerontokraatia, vanameeste võim. See on ühe suguharu komme, mis ei kehti Aafrika kohta laiemalt. Naistel ega noortel meestel pole mitte mingeid õigusi ja kuna ramm ei käi üle, hoitakse positsioone vaimu väänamisega. Kuni 35. eluaastani pole meestel lubatud abielluda, sest kõik naised on vanameeste omad. Kujutad ette, noored poisid, hormoonid möllavad... Noorte meeste rahustamiseks antakse neile seksuaalselt kasutada lapsi. Millise trauma väike laps sellest saab, see ei huvita vanamehi.

Seal on selline komme: emale antakse teada, et kahe päeva pärast läheb su tütar mehele, pane ta valmis. Ema peab siis ehitama lapsele onni ja õpetama selgeks, mis asi on seks ja kuidas naine peab meest teenindama. Neiu pärlikeestamine tähendab seda, et mees kingib tüdrukule tohutu kee, kuid see on tegelikult orjavõru. Laps on antud mehele tarvitamiseks, mees võib nõuda seksi, millal vaid soovib, tüdrukul vastuhakkamise võimalust pole. Ja need tüdrukud on täitsa lapsed – viieaastane on nende arvates sellise ülesande täitmiseks juba täiesti OK.

Milline julgus peab olema neiul, kes otsustas hakata selle julma tava vastu võitlema ja tüdrukuid päästma! Josephine Kulea ei suutnud kaitsetute väikeste tüdrukute vägistamist ja kuritarvitamist sekkumata pealt vaadata ja tema organisatsioon on andnud nüüdseks lootuse ja tuleviku juba 1183 tüdrukule. Terve ühiskond on tagajalgadel ning kogukonnavanemad on Josephine ära neednud. Mehed on tema vastu, aga naised poolt. Emad helistavad talle ja väike tüdruk varastatakse enne vägistamist ära. Varjupaigast saab tema kodu, sest kodukülas tal enam elu pole.

Mis neist varjupaika viidud tüdrukutest edasi saab?

Oo, nad teevad veel suuri tegusid! Neile õpetatakse mitmesuguseid praktilisi asju, aga ka ühiskonnas läbi löömist, naistele jõu andmist. Koolis on neil parlamentaarne süsteem, nad ise vastutavad ja majandavad. Neid oli kokku umbes kolmsada, magasid kolmekesi ühes voodis. Aga hästi toredad tüdrukud olid – tohutult säravad ja õnnelikud.

Josephine Kulea õpetab vanematele, et ära müü oma tütart kahe lehma eest. Anna talle haridus, ta toob sulle seitsekümmend lehma! Aafrika naiste allasurumine ja kitsa koduteenija rolli aheldamine on tohutu ressursi raiskamine.

Mis saab aga lapsest, kellest tehakse seksiori?

Oh issand, ma ei taha sellest rääkidagi. Nad ei tohi sünnitada. Kui see väike neiu jääb rasedaks, siis pekstakse laps tema kõhus surnuks. Mees võib teda kasutada, aga temaga abielluda ei tohi, ning kui hiljem antakse sama laps kellelegi abiellumiseks, pole see iialgi sama mees. Vallaslast ei tohi olla!